Eesti ilvesepopulatsioon on praegu madalseisus – ilveste arvukuseks hinnatakse 400–500 isendit. Selle põhjuseks on kolm-neli aastat tagasi olnud erakordselt lumerohked talved, mil oli tugevalt raskendatud metskitsede liikumis ja toitumistingimused. Tulemusena langes metskitsede arvukus järsult. Kuna metskits on Eestis peamine ilvese toiduobjekt, siis kukkus selle tagajärjel mõni aeg hiljem ka ilvese sigivus ja arvukus. Tänaseks on metskitse arvukus näitamas esimesi mõõnajärgseid tõusumärke, kuid ilvese, kui suurkiskja populatsiooni kosumine võib võtta rohkem aega. Ilvese arvukuse madalseisu tõttu piirati käesolval aastal oluliselt ka ilveste küttimismahtu. Kogu Eesti peale soovitati küttida vaid kuni 20 ilvest, samas kui varem on lubatud küttida 90–100 isendit.

Ilves on üheks Eesti kolmest suurkiskjaliigist (lisaks hunt ja karu) ja ainus metsik kaslane Põhja-Euroopas. Suurkiskjad on erilised ja tähelepanu väärivad tänu oma suurele ruumivajadusele. Näiteks kasutab Eestis üks ilves keskmiselt 200 km² suurust ala, hundikari asustab aga keskmiselt 500 km² suurust ala. Kõik suurkiskjad on Euroopa Liidus kaitstavad, kuid Eesti populatsioonide hea seisundi tõttu lubatakse neid siin jahinduslikult kasutada ning peetakse vajalikuks nende arvukust kontrollida. Hoolimata sellest tasub neisse suhtuda ka meil kui tundlikesse ja kaitset väärivaisse liikidesse, kelle kaitse korraldamine on komplitseeritud just suure liikuvuse ja keerukate seoste tõttu ökosüsteemis.

Ilveste telemeetrilisel uurimisel teevad koostööd Keskkonnaagentuur, Tartu Ülikool, Imavere jahiselts ning loomade paiknemisega tegelev TÜ iduettevõte OÜ Rewild.