Euroopa Piimanõukogu jagas pidevaid selgitusi, et suureneva piima toodanguga piimameeste hädad aina kasvavad.

Seda ei soovitud küll kaua uskuda, kuid näha oli, et ka täiendav eraladustamine aitas ainult hetkeks.

Vastastikkune eksport liikmesriikide vahel ei aidanud, pigem madaldas hindasid. Toodangu suurendamine ei kasvata tarbimist kuskilt otsast.

Lõpuks jõuti selleni, et asuti toetama toodangu vähendamist. Suured piimaühistud eesotsas ja EL toetusskeemid järele.

Mai keskpaigast alates hakkas EL summarne piimatoodang langema. Esialgu allapoole 2015. aasta ja oktoobris ka allapoole 2014. aasta taset. Turg lakkas „higistamast“ ebanormaalsest ülepakkumisest ja piima hinnad pääsesid kergele tõusule.

Tänaseks on paljud tootjad jõudnud omahinna tasemele ja sealt pisut edasigi, mis on suureks kegenduseks kogu piimasektorile, ühtlasi ka maaelule.

Pika rahapuuduse haavad on sügavad ja võtab aega, kuni normaalsus taastuda jõuab. Ka lihahinnad on kerges tõusus.

Summaarselt tähendab see seda, et paljud lõpetamise mõtted jäävad seisma, maa väärtus, mis seiskus, hakab uuesti kasvama.

Ühes sellega saavad põllumehed käivitada peatunud plaane. Toimub elavnemine, maaelus tekib juurde lõbusamaid hetki.

Pangad ulatavad jälle oma „vihmavarju“ ka põllumehe poole. Sellest saavad tööd ja leiba teisedki.

Milline sündmus või olukord avaldas kavandatust tunduvalt väiksemat mõju?

Kõigi aegade kõrgeimad investeeringud sõjatehnikasse ei toonud loodetud rõõmu ajal, mil puudust kannatasid mitte ainult põllumehed vaid ka paljud teised elulised sektorid.

Palju on neidki lapsi, kellele koolilõuna on ainus toidukord päevas.

Loetelu läheks pikaks ja keegi võib märkimata jäädagi.

Kes mõjutas teie arvates 2016. aastal kõige enam Eesti maaelu?

Hr Martin Repinski, kes tõusis maaeluministriks ühes värskete rahastamise lootustega. Mees maastikult, praktilisest tootmiselust mõjus värskendava särtsatusena!

Kõik ümbritsevad laadusid energia ja lootusega, et nüüd ometi sünnib midagi põnevat, seniolematut. Paljud kohtumised lühikese aja jooksul valasid justkui „õli tulle“: „Just nüüd on õige aeg kõigest rääkida ja midagi mitte unustada“.

Igaüks arvas õhinapõhiselt, et kunas siis veel, kui mitte nüüd saab ära teha midagi sellist, millest ammu on ainult sõnu saaliõhku räägitud.