Juhtkiri: Pinnas usalduseks
Kui vaikus majas, ei teki arutelu ja see muidugi võib metsast võõrdunud ühiskonnaosa viia veel suuremasse segadusse. Tuleme ju postmodernismist, kus, lihtsustatult öeldes, on igaüks ise tark, kus autoriteetidest või kooliharidusest rohkem usaldatakse iseenda tarkust ja tunnet.
Postmodernism üldisemas tähenduses on seljataga.
Ehk kommentaariumid ja tänane lehtki näitab, et midagi on muutumas. Kas kriitilist nooti on õhus nii palju, et rahumeelsed ei kannata enam välja? Või tunneb metsamajandus end nüüdseks kindlama ja ühtsemana, et taas ollakse valmis enda eest seisma?
Tahaks ju uskuda, et postmodernistlik segadus elu kõigis valdkondades on, kas või hilinenult, inimestes tekitanud soovi jälle vaadata, kuidas asjad tegelikult käivad ning sellelt pinnalt võiks spetsialistide häälel olla rohkem mõjujõudu.
Võib-olla see pole juhus, et aina rohkem kuuleme väljendit “metsamajanduse hea tava”. Tõsi, et sellest rääkis keskkonnaminister ja Eesti Metsaselts on algatanud selle tava taassõnastamise, ent siin on ka midagi üldisemat.
Sellega haakub ju näiteks ka uue jahiseaduse idee, et jahimehed ja maaomanikud võiksid ja peaksid hakkama omavahel senisest rohkem suhtlema.
Metsamajanduse hea tava sisuks on ka, et inimesed üksteisega rohkem räägiks ja ise hakkama saaks.
Ütlemise, et kogu metsamajandust ei ole võimalik seadusega reguleerida, vaid midagi peab jätma hea tava hooleks, võiks sõnastada ka nii, et midagi peaks jätma inimeste endi otsustada.
Kui inimesed ise otsustavad, ei vea seadustes näpuga järge, muutuvad paragrahvidest tähtsamaks tõekspidamised ja vaated.
Kusagilt sellelt pinnalt hakkavad kaasa mängima teise inimese kuulamise oskused.
Tekib võimalus vastastikku oma tõekspidamisi ja vaateid selgitada ja nii ehk üksteist taas ka usaldama õppida.
