Juhtkiri: Revolutsioon või evolutsioon?
Suhted isikliku metsaga on vast asja see pool, kus kõik üksikjuhud on tegelikult erinevad. Emotsioonide laia skaalat näitas näiteks ka erametsaliidu korraldatud fotovõistlus, kus igale pildile ka lugu juurde tuli kirjutada. Võistlus oli pühendatud kultuuripärandi aastale ja päris efektne, et žürii otsustas teiste seas eripreemiaga märkida töö, mis kirjeldab selle pärandi tekke algust: värskelt oma mets, oma maja ehitus, lapsed, metsa tundmaõppimine, armastus ja tulevikulootused...
Võrreldes erametsanduse endaga on metsaomanike esindusorganisatsioon Eesti Erametsaliit juba nii-öelda vana kala – sündis 1992 ja on oma arengus läbi teinud nii rõõmsamaid kui valusamaid etappe. See paljus väljapoole suunatud tegevusega organisatsioon on vähemalt poole oma eksisteerimis-
ajast olnud – pärast seda, kui seadusetegijad jt liitu tunnistama hakkasid – tõsiseltvõetav partner, kes metsaomanike huvisid riigi tasandil võimendab.
Nüüd on liidus sees käimas taas üks tugevam käärimine, mis liikumisi tekitab. On suuri metsaühistuid, kes on liidust välja astunud, ja on neid, kes sellest räägivad. Kuluaarides kostab süüdistusi, mis ulatuvad ka mitme aasta taha...
Kahju, et ei saa korraks tulevikku ning ajas kaugemalt vaadata, mis siis erametsaliidus praegu toimub. Kas see on revolutsioon, mis võib kaasa tuua veel ühe esindusorganisatsiooni, või evolutsioon, mis sisuliselt liitugi täiustab, parandab, uuendab?
Protsessi ühisnimetajaks on pakutud raha, üksikute eestvedajate väsimust, põlvkondade vaadete erinevust ja veel palju muud. Aeg näitab tegelikkust.
