Kaugelt ja kriitiliselt vaadates võib tava rõhutatult avalik allakirjutamine näidagi formaalse sammuna, mis seostub hoopis üleeuroopalise analoogse kokkuleppega – nüüd saab raporteerida, et Eestiski on sellega tegeldud.

Ent asja saab vaadata ka selles reas, et tegelikult on Eesti metsanduse eri huvigrupid just viimastel aastatel hakanud senisest rohkem ühte jalga käima. Hea tava allakirjutamist saab võtta kui üht selle raja demonstratiivset sammu.

Ühelt poolt on tekkinud hädavajadus näidata avalikkusele metsanduse ühismeelt ja teisalt on sedasama vaja olnud metsandusele endale.

Metsandus, mille funktsioon on kaugelt laiem kui ainult puidu tootmine, vajab ühiskonnas löögile pääsemiseks üksmeelset ühes suunas tegutsemist. Kas nüüd on see alanud?