Jüri Muttika: maainimene on sõltumatu

VIP-ide künnivõistluse võitjale Jüri Muttikale tõid esikoha ilusad künniharjad. Seetõttu hindasid kohtunikud Jaak Läänemets ja Ermo Sepp tema töö paremaks kui samuti väga korraliku künni teinud põllumajandusministri Ivari Padari ühtlased sirged vaod. Nende vahele mahtus veel teise koha omanik Kaido Höövelson ehk Baruto.

Jüri Muttika, kuidas pärast võitu tunne oli?

Päris spordivõistlus oli! Tunne oli väga üllatav. Kui läksin 1995 ülikooli, siis mõtlesin, et las see vanemate talu olla, enam ma traktorirooli ei istu, ehk saab kusagil mujal viisakalt, lips kaelas, asju ajada. Aga nüüd, 20 aastat hiljem, olen jälle traktoriroolis ja pean veel tasemel esinema ka.

Võistlesid viimasena ning jõudsid kõik eelmiste meeste vaod üle vaadata. Kas hirmu peale ei tulnud, oli ju ees paar väga ilusat kündi?

Mulle tundus, et Barutol on võiduvagu, hea tase oli ees. See pani mõtlema, mida ma siin teen, kas olen sattunud klounina sõdurite sekka keset lahinguvälja, või, vastupidi, sõdurina klounide sekka keset tsirkust.

Lapsepõlves sai Belarussi rooli keerata, aga kolmveerand rooli pööret oli lõtk, sellega ei saanudki sirget vagu teha. Teised mehed ütlesid ka, et masinad on väga tundlikud, nii kui korra atra puudutad, on kohe pool vagu tehtud.

Oled siis maapoiss?

Ei, ma nii väga maapoiss ei ole, Rakveres käisin koolis, aga suviti olin Lahemaal suvekodus ja traktor oli seal töövahendiks. Aga nii nagu nende vene traktoritega oli - küll on ta remondis või kui polnud remondis, siis oli kehv ilm - nii oli see pigem hobi või meelelahutus.

Kui palju praegu veel maatööd teed?

Ega selle ameti kõrvalt ei jõua, aga vanemad ikka müttavad oma hobitalus Lahemaal Sagadis. Eks nad ootavad mind sinna appi ka, aga lasen alati kõrvad lonti ja ütlen et ma ei jõua.

Teles sa eriti maateemaga ei tegele, aga mida maainimestest arvad, kas nad vinguvad liiga palju või pigem vastupidi?

Ei nad vingu midagi, nad on asjalikud. Suvel sõitsin mööda Eestimaad laulupeotulega ringi ja panin huvitavat erinevust tähele.

Linnainimene paneb käed puusa ja nõuab et riik tee seda ja riik tee toda, aga maainimene on täiesti teist sorti. Ta elab põhimõtteliselt maal selleks, et ta kellestki ega millestki ei sõltuks, teeb oma õues ja põllu peal kõik ise ära ja saab sealt kõik oma söögi kätte.

See on mõtteviisi erinevus – linnainimene on sõltuv ja vingub, maainimene aga on sõltumatu ja vingub võib-olla moe pärast.