Enamik inimesi oleks võidetud raha eest mõisa või jahi ostnud või ümbermaailmareisile läinud. Sue Herdman võttis aga kätte ja kolis selle asemel elama oma peigmehe Andrew seafarmi.

Esialgu ei tahtnud ta sigadest midagi teada, kuid kord emist poegimas näinud, tärkas temas kirg.

"Esimese hooga ei tahtnud ma sünnitusvaludes lamavat emist üldse puutuda, aga Andrew isa ütles, et kui ma ei aita, siis surevad nii emis kui põrsad. Ja nii ma siis aitasingi sünniraskuste käes vaevleva põrsakese ilmale. Vabanemistunne ja rõõm oli nii suur, et see muutis kõik," rääkis Herdman ajalehele The Daily Mail.

Igapäevane tegutsemine seafarmerina pakub naudingut, mida lukuses elamine iial poleks andnud, on Sue Herdman veendunud.

"Sõbrad arvavad, et ma olen hull. See on räpane töö, seitse päeva nädalas, iga ilmaga. Mõned põrsad vajavad ööpäevaringset tähelepanu ning tuleb ette öid, mil saan magada vaid mõne tunni. Sellest hoolimata toovad sead mu ellu palju enam rahulolu kui raha oleks suutnud."

Samas on taoline valik ka naise enda jaoks üllatav.

"Kujutlesin ikka, et kui lotomoljonäriks saan, ostan uue auto ja uusi riideid. Kuid tõsi on see, et mulle meeldib endiselt allahindluste ajal head kaupa otsida. Lisaks olen avastanud, et armastan sigu."

Sue Herdmani lugu on taaskord tõestuseks ütlusele, et raha ei tee õnnelikuks. Õnne toob inimese õuele hoopis see, kui ta leiab midagi, mis elu tähendusrikkaks muudab.

"Loteriivõit on loomulikult imetore, aga tõelise jackpotivõitjana tundsin end alles siis, kui ma esimesel põrsal sündida aitasin."