Ka krantsid vajavad haridust
Kaunis levinud on arvamus, et "koolis" käivad tõupaberite ja siniverelise suguvõsaga koerad ning krantsidel sinna asja ei ole. Koertetreener Anneli Timmi seda mõttelaadi ei jaga, nii koolitab ta koos tõukoertega ka segaverelisi.
Üks tavaline pühapäev
Talvine pühapäevahommik Nõmme metsas. Teeveerde on pargitud rühm autosid, mis lubab aimata, et siin toimub midagi.
Toimubki. Tosin koeromanikku on oma neljajalgseid sõpru treenimas. See on nii koertele kui nende omanikele täiesti tavaline pühapäev, üks paljudest.
Treeningule tulnud segaverelised hüppavad-kargavad tavapäraseid käsklusi täites, puhkehetkedel suhtlevad omavahel sõbralikult. Teistest pea kolm korda väiksem karvanäss käib ringi ja "teretab" teisi klubilisi ninapidi.
Julgustükk omanikule
Krantside omanikud pole just ülearu julged tulema oma loomaga treeningule, kus käivad valdavalt siiski tõu- ja näitusekoerad. Anneli on omanikke julgustanud. "Proovin kohe esimese trenniga näidata, et nende koer ei ole allumatu hüpiknukk, vaid lihtsalt peremehel on teadmisi väheks jäänud."
Anneli sõnul ei ole tegelikult vahet, milline on koera tõug - loeb kontakt inimese ja looma vahel. Tema grupis on peremehi ja -naisi, kes on oma segaverelise koeraga juba mitu aastat trennis käinud. Mitmed krantsid on läbi teinud kuulekuse eksami, neist mõned väga kõrgel tasemel.
Anneli ei näe suurt erinevust tõukoerte ja krantside käitumises: "Lihtsalt igale indiviidile tuleb erinevalt läheneda. Mõni on aktiivsem, mõni aga ülirahulik. Ka kodust tulnud kutsikas võib alguses ebakindel olla, rääkimata siis varjupaigast võetud ja mitut peremeest näinud koerast..."
Treeningupäevad ei kulge kaugeltki vaid "istu-lama" käsklusi täites, vaid koertele püütakse ka muud huvitavat pakkuda. Näiteks on külastatud erinevaid treeningukeskusi, kus koerad saavad turnida redelitel ja poomidel, hüpata üle barjääride-tõkete ning roomata mööda tunneleid. Treeningukeskustes on ka kiiged, et tasakaalu harjutada, ja palju muud.
"See annab koerale julgust ja enesekindlust juurde," kinnitab Anneli.
Vigade parandus võimalik
Päris tihti küsitakse Annelilt, kas tõket ületama õpetatud koer ei hakka ka kodus üle aia hüppama. "Võin oma kogemustest öelda, et koer läheb kodust ära vaid siis, kui tal on seal igav ja kui talle pole ümbritsevat kutsikast peast tutvustatud," selgitab treener.
Peamised probleemid koerte käitumises on üliaktiivsus, kodust plehku panemine ja tihti ka laste kiusamine. Need on ka levinuimad põhjused, miks treeneriga kontakti võetakse.
Koertekoolis ei õpetata ainult kõrvalkäimist ja "istu-lama-püsti" käsklusi. Olulisim on selgust saada, kuidas käituda koeraga, kui too inimesele peale hüppab, lapsi terroriseerib või inimesi näksab.
Kasvatus algab tegelikult esimesest päevast kodus ning läheb sealt edasi. Kui algul on tehtud palju ja suuri vigu, on nende hilisem parandamine sageli raske. Kuid mitte võimatu. Anneli peab täiesti alusetuks arusaama, et vana karu enam tantsima ei pane. "Sammud ei tule küll nii kindlad, kui vaja, aga selgeks saavad ikka. Nii ka koertega. Kui peremehel on kindel tahtmine oma koeraga sõbraks saada, siis tuleb vaid kannatlik olla. Kindlasti peaks algaja koeraomanik siiski asjatundjatega alguses nõu pidama."
Kool koerale ja peremehele
Koertekool on kool mõlemale - nii koerale kui ka peremehele. Peremehele ehk enamgi kui loomale. Oluline on, et koer kui "hundikarja liige" saaks selgelt aru, kes on "karja juht". Neid rolle koertekool just selgitabki.
Oma koera võistluste tasemeni treenivad inimesed on reeglina tasakaalukad ja püsivad, kuna kogu tegevus eeldab püsivust ning töökust. "Inimesi on erinevaid. Näen kohe esimese korraga, kas omanik jääb stabiilselt käima või on tulnud lihtsalt asja kaema. Tihti küsitakse, mitu korda peab kohal käima. Võin kindlalt väita, et kui tullakse kogu perega, on see kõigi ühine soov oma loomaga kontakt saavutada."
Anneli on ka lapsi õpetanud, kuidas kodus käituma peaks, ning teinud neile selgeks, et koer ei ole elus mänguasi. Treeneri sõnul on peremehi, kes käivad koeraga koolis üksnes seni, kuni on saavutatud teatud tase - loodud hea kontakt loomaga ja esmased käsklused selged.
"Ma ei pane seda kunagi pahaks, sest tähtis ongi ju endale selgeks teha, mida oma kutsalt ootad," ütleb Anneli.
Igas maakonnas treenerid
Treeningugrupid kujunevad välja üldjuhul tuttavate kaudu. Kui keegi on juba trennidest osa võtnud, räägitakse sellest edasi, ja nii see läheb.
Kui loomaomanikul tekib tahtmine alustada oma koera treenimist, siis võimalusi selleks on mitmeid. Igas maakonnas on olemas treenerid ning Anneli soovitab julgelt neile helistada ja küsida.
Kas koertekooli gruppi on kerge kohta saada?
Anneli ise püüab oma gruppe mitte üle rahvastada, sest siis ei saaks ta kõigiga piisavalt tegelda. "Selleks nad ju tulnud ongi, et ma neid jõu ja nõuga aitaksin. Ent kui soovijaid on, siis katsun alati aidata." Seega Anneli kedagi tagasi ei saada.
Lapsepõlvest saadik koertega
Anneli Timmi on koeri treeninud terve oma teadliku elu. Ta alustas iseõppijana, otsides abi raamatutest. Siis sattus hakkaja neiu gruppi, kus käisid koos koerahuvilised noored. Seal ei tehtud vahet, kas kellelgi on krants või tõukoer. Koos tehti kuulekustrenne ja muid etteasteid, käidi isegi näitustel esinemas. Tollal oli ka Annelil endal krants.
Koerte treenimine pole Anneli jaoks siiski ainus väljund. Teine ja pea sama tähtis roll tema elus on töö catering-firmas.
Vahel on keeruline leida tasakaalu isikliku elu, muude tegemiste ja loomadele pühendatava aja vahel. Anneli teab aga, et kui hästi tahta ja planeerida, jõuab palju. Ta on tänulik oma perekonnale, kes on teda igati toetanud ega pane pahaks tema väikest "kiiksu".
Artikkel ajakirjast Targu talita.
