Ka suurpõllumajandus võib keskkonda säästa
Suurtel põldudel taimede kasvatamise meetodite osas on viimastel aastatel tekkinud teravaid diskussioone. Radikaalide sõnavõttudest jääb kohati mulje, nagu oleks suurtootmine üdini keskkonnavaenulik ning et küllap maailm seetõttu varsti ka hukkub.
“See, et ma suurtel põldudel vilja kasvatan ning mõnikord ka veidi suuremaid saake saan, ei tähenda, et ma peaks ilmtingimata loodusvaenulikult käituma,” leiab aastakümneid põldu harinud ja vilja kasvatanud OÜ Valdereks juhataja Aare Mölder.
Edumeelne konservatiiv
“Enamik Eesti põllumehi pole ju iseenesest keskkonnavaenulikud. Kuigi mõnes mõttes on see ju paratamatus, et mida suurem on millegi – olgu siis taimede, loomade või inimeste – kontsentratsioon ühes piirkonnas, seda rohkem on mõjutatud keskkond. Hajutatult saaks loodus nendega suurepäraselt ise hakkama. Ka linnad on ju keskkonna vaenlased,” toob Aare tabava paralleeli.
Vanasti elasid taludes mõned inimesed, peeti oma tarbeks loomi ning keskkonna saastatusega probleemi polnud.
Suurpõllumajandus on praegusel ajal aga paratamatu, sest inimesed linnas tahavad süüa saada ning seda võimalikult odavalt.
Osaühingus Valdereks on põlde 1170 hektaril.
“Põllumees on ju loomult konservatiivne, ja peabki olema,” leiab Aare Mölder, kes on põllumeeste seas tuntud oma riskijulguse ja uudse lähenemise poolest.
Ajal mil peeti loomulikuks enne talve tulekut põllud, mis pole talivilja all, mustaks harida, hakkasid OÜ Valdereks põllud jääma harimata. Kas laiskus või rahapuudus, uurisid kolleegid alguses.
“Me pole põlde kündnud juba ligi kümme aastat ja leian et see on põldudele kasuks tulnud,” leiab Aare. “Olen kuulnud mõne põllumehe suust, et nad lasksid sügisel põllud künda, kuna polnud meestele muud tööd anda. Ma ei saa neist hästi aru – ei peaks ju olema nii, et kui on aega, siis künnan ja kui pole, siis ei künna. Mõttetut tööd ja endale kahju pole vaja teha.
Sügisesel mullaharimisel on kulud suuremad – ilmastik on niiske, muld märg ja nii edasi. Ja kevadel peab ju nagunii harima – kerge pindharimine kevadel, ning elu on minu meelest palju lihtsam. Kõik toimib suurepäraselt ja mullaviljakus pole kehvemaks läinud.”
Vihmaussidelegi mõjub liigne maa harimine vähemalt sama halvasti kui kemikaalide kasutamine – mida vähem mulda liigutada, seda vähem saab nende elutegevus häiritud.
Nõuded on mõistlikud
“Nõuded, mida keskkonnasõbralikud majandajad täitma peavad, on päris mõistlikud,” leiab Aare. “Ning pole põllumehele kahjulikud. Näiteks tingimus, et talvel poleks põllud mustad, vaid taimkatte all, on ka põllumehele kasulik. Nii väheneb oluliselt ainete väljaleostumine mullast.”
Aare räägib, et näiteks nitraate leostub haritud mullast välja neli korda rohkem kui harimata mullast. Kuna Eestis on sademeid ca 200 ml rohkem, kui neid mullapinnast aurub, siis mullad sisuliselt pestakse läbi, taimestik aga aitab aineid mullast välja pesemisest säästa. Taimkatteta mullast läheb rohkelt kaduma ka teisi aineid, nagu kaltsium, kaalium, magneesium jm, kuigi rohkem räägitakse lämmastiku ja fosfori kahjulikkusest keskkonnale – sest need põhjustavad veekogude kinnikasvamisi.
“Maailmas käivad paljud asjad spiraali mööda ning osad sajandivanused võtted, mis vahepeal on ära unustatud, hakkavad praegu kasutusele tulema, näiteks äestamine, ökoäkked ja muud seesugused,” teab Aare Mölder.
“Ka meie esivanemad majandasid keskkonnasõbralikult ning nende tarkusi tasub uuesti kasutusele võtta. Tegelikult ka mina künnan, aga harkadraga – mis see käppkobesti muud on. Aeg on jälle üle 130 aasta tagasi pööratud, 1874. aasta 10. augustil hakati Carl Robert Jakobsoni eestvõttel propageerima hõlmadraga mulla pööramist.”
Mõtteviis muutus
Keskkonnasõbralik majandaja peab lugu pidama õigest külvikorrast, viljavaheldusest ning väetiste kasutamisest selliselt, et see keskkonda võimalikult vähe mõjutaks.
Kõike seda teeb aga õige põllumees niigi. Keskkonnasõbralikul majandajal peab liblikõielisi olema külvikorras 15% – nad seovad õhulämmastikku ning on oma võimsa ja sügavale tungiva juurestikuga põllule väetiseks.
“Võib-olla tulevad liblikõielised rohkem au sisse siis, kui kütusehinnad kasvavad ja ehk siis unustatakse kündmine üldse ära, kuna see läheb nii kalliks,” arutleb Aare.
Lämmastikväetis on otseselt sõltuv kütuse hindadest ning kui tõusevad kütuse hinnad, siis tõuseb ka lämmastiku hind.
“Peamine tähelepanu tuleks aga pöörata mitte sellele, kui palju lämmastikku väetistega põllule antakse, vaid sellele, kuidas taimed seda põllult võimalikut efektiivselt omastada saaks. Terves Euroopas mõeldakse, kuidas saaks lämmastikku efektiivsemalt kasutada. Mõnikord kasutavad taimed ainult poole põllule antud lämmastikust. Nõuete järgi tohib meil mineraalväetiste lämmastikku kasutada 100 kilo hektarile, sõnnikuga lisaks veel 70 kilo.
Kui selle kogusega on saak vaid kaks tonni teri hektarilt, on tegu ilmse keskkonnareostusega. Ehk siis pole päris õige väita, et lämmastik, mida on üle 100 kilo hektarile pandud, leostub. Tegelikult peaks jälgima ka saagikust, et ei jääks vaba lämmastikku mida saaks välja uhtuda.
Mullas on nii keerulised protsessid, et kõik pole üksüheselt võetav ning vahel ei saagi mõnest asjast päris täpselt aru, miks see nii on,” räägib põline põllumees.
Kemikaalideta toota ei saa
“Keskkonnasõbraliku majandamise nõuded panid mind rohkem mõtlema keskkonna säästmise peale,” tunnistab mees.
Ma arvan, et ei kasutanud enne ka lämmastikku rohkem, kui seda lubatud oli, kuid hakkasin mõtlema, kuidas seda veelgi efektiivsemalt kasutada saaks. Natuke on ikka võimalik küll.”
Suurtootmises tuleb korralike saakide saamise nimel kasutada keemiatööstuse produkte – see on paratamatus. Meie muldades on toitaineid vähem kui taimede kasvamiseks ja majanduslikult põhjendatud saagi kasvatamiseks vaja.
Kas kemikaalide kasutamist võib nimetada ka mürgitamiseks?
“Kõik ained on ju mürgid, oleneb vaid kontsentratsioonist,” tsiteerib Aare Paracelsust. “Kõike tuleb kasutada mõistusega. Loodust reostavad põllumajanduses kasutatavad ained siis, kui taimed ei suuda seda omastada või uhutakse mullast välja.”
Keskkonnasõbralik majandamine seab siiski mõningaid piiranguid ka taimekaitsevahendite kasutamisele – näiteks umbrohtude hävitamise vahendit Roundup ei tohi pritsida enne, kui saak on põllult koristatud. Ka Valdereksi põldudel kasutatakse Roundupi, kuid enne taimede külvamist.
“Samas tundub mulle kummaline, et Roundupi kahjulikkusest räägitakse palju, ent liigse ja ebaotstarbeka mullaharimise ohtudest ei räägita.”
Sunnismaisus viieks aastaks
Miks otsustas Aare Mölder võtta endale kohustuse hakata põllumaid keskkonnasõbralikult majandama?
“Kui päris aus olla, siis osalt ka seepärast, et see on kindel sissetulekuallikas,” on Aare avameelne. Põllumajanduses võib ju kõike juhtuda – kord on liiga külm, kord kuum, taimedele teeb liiga liigne vesi või vee puudumine.
Keskkonnasõbraliku majandamise korral on kehtestatud reeglid, millest tuleb kinni pidada ning selle eest makstakse tasu.
Kuigi peaaegu kõik nõuded on kasulikud nii põllumehele kui põllule, on siiski üks nõue, mille mõistlikkusest Aare aru ei saa: nõue, et põllu ja tee vahel peab olema jäetud 2–5 meetri laiune harimata riba.
“Kindlasti on sellel nõudel mingi mõistlik põhjendus, kuid keegi pole suutnud mulle korrektselt selgitada, mis sellest mulle ja keskkonnale kasu on,” on Aare veidi kriitiline. “Võib-olla neis riikides, kus inimtegevus on loodusesse sekkunud rohkem kui meil, tagab see rohkem keskkonna säilitamist.
Ent kui juba on kord sellised nõuded kehtestatud, siis pole mõtet vaielda. Keegi ju ei sunni seda kohustust endale võtma, see on igaühe vabatahtlik otsus, millega ennast viieks aastaks sunnismaiseks muudetakse,” räägib põllumees, kes on end selle kohustusega sidunud juba teiseks viieaastaseks perioodiks – alates aastast 2004.
Livi Rooma, Eesti Põllumajandusuuringute Keskuse põllumajandusseire ja uuringute osakonna juhataja
Põllumajanduses ei ole võimalik saada mõistlikke saake ilma väetisi ja taimekaitsevahendeid kasutamata. Kuigi võrreldes teiste ELi riikidega, on meie põllumajanduses kasutatavate ainete kogused tunduvalt väiksemad.
Kuna nii väetiste kui taimekaitsevahendite hind on suhteliselt kõrge, siis on väike tõenäosus, et meil neid üleliia kasutatakse, ning reeglina ei kasutata. Keemiliste taimekaitsevahendite kasutamist reguleerib seadusandlus väga täpselt ning selle üle on range kontroll.
Osasid kemikaale tohib kasutada vaid spetsiaalse koolituse läbinud ja tunnistuse saanud isik, taimekaitsepritsi tuleb testida iga kolme aasta tagant. Põllumehel tuleb pidada põlluraamatut, kus on iga põllu kohta kirjas mida, kui palju ja millal on kasutatud ning raamatuid tuleb säilitada kümme aastat.
Peeter Viil, Eesti Maaviljeluse Instituudi vanemteadur
Valdereks OÜ muldade seisukord on tänu Aare Mölderi oskuslikule majandamisele väga hea, müts maha tema ees, et ta on osanud oma põldudega nii loodussõbralikult ümber käia.
Vihmausside elu on kergem neis muldades, kus toimub adrata viljelus – nagu ka Valdereks OÜ põldudel – ning vihmausse on seal rohkem kui küntavatel põldudel. Künni käigus suur osa vihmaussidest hukkub, samuti ka teisi mullaelanikke. Kündi saadab ju tohutu linnuparv – kajakad, varesed jt, kes on künni lõpuks end ussidest nii priskeks söönud, et mõned ei jaksa põllult äragi lennata.
Vihmausse saab nimetada ka bioloogiliseks adraks, nad teevad mullaviljakuse parandamisel ära tohutu töö. Käike uuristades paraneb mulla veerežiim ning töödeldes orgaanilist ainet läbi seedekulgla väljub teisest otsast taimekasvatajate jaoks väga hinnaline materjal.
Vihmaussirikastes muldades on orgaanilise aine akumulatsioon suurem kui mineralisatsioon ning see muudab põllud harimiskindlamaks.
Tänu rohketele vihmaussikäikudele pole Valdereksi põldudel näha ka pärast rohkeid sademeid pinnaveelaike, mis kauaks püsima jääksid. See kõik on aga hea saagikuse alus.
