Jaanuaris Tartu ülikooli juures doktoritööd kaitsnud Elle Rajandu võrdles oma töös loometsa soontaimede, sammalde ja samblike elupaiganõudlusi, mis on väga erinevad.

Soontaimede liigirikkus on suurem paremate valgustingimuste korral, aga maapinnasammalde liike leidub rohkem hoopis seal, kus ülemised rinded rohkem varju pakuvad. Puidul kasvavate sammalde liigirikkusele on metsa majandamine (nt harvendusraied) otseselt kahjulik, kuid puidul kasvavate samblike liigirikkus oleneb pigem puuliikide arvust metsas.

Võrreldes teiste kasvupindadega, kasvab loometsas kõige enam sambla- ja samblikuliike kõdupuidul. Nende liikide mitmekesisust soodustab loometsas ka kadakas, kes on teistest okaspuudest (loometsas kasvavad valdavalt okaspuud) aluselisema koorega.

Palju samblaliike kasvab ka tuuleheitel, kus paljanduvad mullapind, kivid ja puude juured, mis pakuvad sammaldele mitmekesiseid kasvuvõimalusi. Tuuleheited on loometsades sagedased, sest mullakiht on õhuke ja puude juured ei saa väga sügavale kinnituda.

Loometsad on lisaks oma ainulaadsusele liigirikkad, nendega seostub umbes 13% Eesti ohustatud ja kaitset vajavatest metsaliikidest (ligi 50% imetajatest ja ligi 25% soontaimedest). Samas hõlmavad need metsad kõigest 3,3% Eesti metsadest.

Vanasti oli pindala märksa suurem, kuid aegade jooksul on põllumajandus ja metsamajandus tekitanud nende metsade asemele ulatuslikke mittemetsastuvaid lagendikke.

Eesti loometsarikkaimasse piirkonda Raplamaal on loodud Vardi looduskaitseala. Just sealt sai Elle Rajandu oma doktoritöö ainese. Seni oli loometsi uuritud suhteliselt vähe ning eriti vähe teati sammaldest ja samblikest.

Elle Rajandu doktoritöö valmis Tartu ülikooli looduskaitsebioloogia töörühmas Jaanus Paali juhendamisel.

Doktoritööd saab lugeda internetist SIIN.

Nagu enamik Eesti doktoritöödest, on seegi ingliskeelne. Lisatud on lühike eestikeelne kokkuvõte.

Allikas: maateaduste ja ökoloogia doktorikooli pressiteade