Käega lüüa ja edasi teenida?
Erametsakeskus andis pressiteatega teada, kui palju metsaomanikud oktoobris maaelu arengukava kahest meetmest toetusraha tahtsid – summad, valdkonnad, taotluste arv ja millal otsustest teada saab.
Internetis algas kohe kommenteerimine, et no nii, nüüd tahavad nad veel vaeste maksumaksjate raha ka. Et kuidas turumajanduses nii ei tehta ning kuidas ahnusel pole otsa ega äärt.
Nagu kuu pealt kukkunud kaasmaalased, kes pole kuulnud ELi maaelutoetustest.
Põllumajandus, kes süüa annab, jääb targu puutumata, aga mets saab jälle oma koosa.
Ei saa tahta, et kõik kõigega kursis on siin linnastuvas ühiskonnas ja see pole praegu nii tähtis kui asja teine pool: kas keegi segadust selgitama hakkab?
Väga tihti ei hakka ja sellega käib siis kaasas jutt, nagu ei peaks anonüümseid internetikommentaare tähtsustama. Lollid jäävad lollideks ja pole selgitaja energiakulu väärt.
Mingis mõttes on see siiski ka libe tee. Lollid jäägu lollideks, kui nende kommentaarid oleks kuskil luku taga, mitte silme ees igaühel, kes just sellele veebilehele pilku heidab, kus kommentaarid reas.
Kui pilguheitja ise ka pole asjadega rohkem kursis, mõjuvad kommentaarid hoiakut kujundavalt või vähemalt selle kujunemise hakatusena.
Just lahmimine mõjub siin tugevamalt kui mõjuks asjadega kursis olija kriitika. Et pealispindsust armastavasse avalikku ruumi ei jääks ringlema taas üks erametsaomanikke halvustav “lumepall”, oleks tegelikult selgitused vajalikud.
Tasub korraks peatuda ka sellel, miks taas suhtutakse erinevalt põllul ja metsas tegutsejasse. Kas ei mõjuta äkki asja see, milliseid sõnu kasutame?
Oma põllul tegutseja, põllumajandusega tegeleja kohta ei ütle ju keegi “põlluomanik”, vaid ikka räägitakse “põllumehest” või otseselt “põllumajandusega tegelejast”.
Oma metsas metsamajandusega tegeleja kohta ütleme “metsaomanik”.
Kui ütleks “metsamees”, viitaks see juba inimesele, kes päevast päeva metsa majandamisega tegeleb, kuid seda enamik meie metsaomanikest ei tee.
Et avalikkus asja sisu õigesti mõistaks, peaks terminid olema täpsed. Aga kuidas viia terminoloogiliselt ühele alusele põllumees, kelle majandamistsükkel mahub ühte aastasse, ja metsamees, kelle majandamistsükkel kestab 60, 80 või 100 aastat?
Peale kõige muu oleks tegelikult huvitav teada, kusmaal nende toetustega üldse oleme, kuivõrd ELi majanduslikud hoovad on jõudnud eestlaste meelt mõjutada.
Päris palju oli ju nõutust õhus, kui ELi toetused Eestisse jõudsid. Üpris paljud põllumehed ja metsaomanikud rääkisid tookord, kuidas nad mitte iial ei kavatse sõltuda mingist toetusest.
Tõsisemad tegijad nüüd just nimelt sõltuvad, sest muidu oleks neil keset doteeritud maaettevõtlust jalad alt.
Mis on olnud selle hind? Kas oleme midagi kaotanud, ning kui jah, siis mille? Kas on olnud see teatav vahetuskaup, mis pragmaatilise eestlase meelt ei ulatu rik-kuma?
Või räägime võidust?
