Üks loomadest suri juba enne uuringut ja teine jälgimise alguses, nii et Tartu ülikooli nüüdne magistrant Karmen Süld ja zooloogia lektor Harri Valdmann said jälgida kolme kähriku tegevust.

Selline väikesemahuline töö ei toonud ulukiteadusesse suuri avastusi, kuid, nagu Süld ja Valdmann oma värskes uuringuaruandes kirjutavad, saadi häid kogemusi, mis võimaldaks jätkata juba mahukama tööga.

Uuringuid peaks jätkama

“Oleks ootuspärane kährikute uurimist jätkata,” nentis Harri Valdmann, kes on ka Eesti kährikute ohjamise kava koostaja. Kava on praegu veel keskkonnaministeeriumis kinnitamata. Ent selleski on Valdmanni sõnul ära toodud hädavajalikud uurimisteemad.

Kährikkoer on Valdmanni järgi loom, kes “on võimeline saavutama väga kõrget asustustihedust ja omama suurt mõju ökosüsteemides”, mistõttu oleks väga tähtis temast rohkem teada.

Eestis on ka varem kährikuid uuritud, kuid liiga vähe ja peatähelepanuga toitumisel. Nüüdne raadiotelemeetriline uuring keskendus loomade elupaigakasutusele.

Kuigi andmeid on veel vähe, on Harri Valdmanni sõnul huvitav, et jälgitud loomad piirdusid suhteliselt väikese kodupiirkonnaga.

Teistes riikides tehtud uuringute järgi on nende loomade kodupiirkond mitu korda suurem.

“Mis sellise erinevuse põhjus on, ei saa veel ütelda,” märkis Valdmann. “Kas neid on nii palju, et peavad leppima väikese piirkonnaga või on hoopis toidubaas nendes paikades nii hea, et pole vajadustki laiemalt liikuda.”

Ta nentis, et uurida oleks kähriku puhul paljutki nii käitumise kui toitumise poolel.

Raadiotelemeetriliste kaelustega võiks Valdmanni kujutlust mööda olla varustatud kümmekond looma, kusjuures korraga võiks jälgida ka paari, nii emase kui isase looma liikumist.

Metssiga on järgmine

Tänavu Keskkonnateabe Keskus kähriku-uuringutega jätkata ei plaani, ütles ulukiseireosakonna juhataja Peep Männil.

Ta ei välistanud, et järgmisel aastal on kährik aga jälle päevakorral. “Raha kõigeks ei jätku ja tuleb teha valikuid,” põhjendas Männil, kelle sõnul tänavu lisandub uurimisaluste sekka ilmselt (KIK pole rahataotlust veel kinnitanud – V. A.) hoopis metssiga.

Plaan on ka sigadele kaelused kaela panna ja uurida nende liikumist seoses lisasöötmisplatsidega. Peep Männil ütles, et tegelikult tuleb siis paratamatult ka kährik teemaks, kuna seegi loom on agar söötmisplatsidel käija.

Harri Valdmann rääkis, et Tartu ülikooli zooloogidel on just tegemisel üks katse, mis puudutab söötmisplatsidel käivaid loomi.

Platsi lähedale on peidetud tehispesad munakurnadega ja jälgitakse, kes neid mune sööb. “Seni on rohkem kui poole munadest söönud kährikud,” ütles Valdmann. Metssead justkui ei leidvat munadega pesi üles, aga Harri Valdmann oli nõus, et siin võib asja mõjutada söötmisplats, kust metssead endale paremat toitu leiavad.

Et linnupesad ei jääks rõhutusse, lõpetuseks tähelepanek kährikkoerte raadiotelemeetrilise uuringu kokkuvõttest: “Eelistatud elupaikadeks olid inimtegevuse mõjudega rohumaa, heitlehised metsad, segametsad ja roostikud, kus ilmselt leidub kährikkoerale sobivaid saakobjekte (eelkõige pisinärilised ja kahepaiksed) ning metsaaladel ka sügisperioodil marju.