Känguru Gunnar tuli Luige näitusele
Elmet Erik tõi oma tallu känguru nelja aasta eest ja pani talle nimeks Gunnar. “Enne seda olid olemas vallabid, kes on väiksemad kui punakänguru. Kinkisin need oma naisele sünnipäevaks. Hiljem tõime ka kaks punakängurut,” jutustab Elmet Erik.
Gunnar on tagajalgadel seistes umbes 1.75 pikk ning ulatab peremehe nina limpsama. Tagajalgadele tõuseb ta küll ainult siis, kui tal kiire hakkab. Näiteks kui süüa tuuakse. Toitub ta aga tervislikult – sööb rohtu, juurvilja ja puukoort. Tavaliselt uitab ta ringi neljakäpakil ning päeval enamasti üldse magab.
“Päeval on tal komme kraapida esikäppadega soe muld ära, visata pikali ja siis mõnuleda. Ainult Maaleht puudub!” naerab peremees heatahtlikult oma haruldase hoolealuse üle. Siis ütleb, et nemad saavad Gunnariga hästi läbi.
Sel korral tuleb Gunnaril, Elmetil ja 18aastasel jaanalinnupapal Jaagupil silm peal hoida ka kuuvanustel jaanalinnutibudel, kes samuti näitusele kaasa võetud.
Bürokraatia: tibud tuli tuua Lätist
Sügisnäituse ja laada korraldajal Koit Põllul oli auahne plaan anda ülevaade kogu Eesti põllumajandusest ning see tal peaaegu ka õnnestus.
Ta alustas eeltöid juba kevadel, et koondada näitusele kõik taimed-loomad, keda Eestis kasvatatakse. Väljas on teravilja-, puu- ja köögiviljasordid (sh viinamarjad, arbuusid, melonid), suurel hulgal loomi-linde, isegi kalad ja vähid.
“Igal kevadlaadal kuuleme – issand, loomi on nii vähe!” räägib Põld. “Aga kevadel ongi ainult aianduslaat. Loomapidajatel on järjest kulukam oma hoolealustega pikki sõite ette võtta ning sellepärast teeme suurt sügisnäitust ja -laata üle aasta.”
Peale kulude suureneb igal aastal bürokraatia. Põld meenutab, et seni, kuni Tallegg kuulus Eesti kapitalile, oli see üks suurimaid toetajaid.
“Nüüd kuulub see soomlastele ning kui ma tahtsin sealt osta 20 tibu, et lastele kanapoegi näidata, siis ma ei saanud neid. Põhjenduseks toodi veterinaareeskirjad. Imelik – meie põllumajandusministeerium reklaamib televisioonis kanaliha söömist, aga näitusele pean tooma tibud Lätist,” pahandab Koit Põld.
Holsteini tõul 20. vissivõistlus
Arusaamatu on Põllule ka lambakasvatajate seltsi suhtumine. “Pakun võimalust lambatõuge tutvustada ja oma tööd reklaamida, kuid nad ei tule põhjendusega, et näitust korraldab erafirma.
Nii teab üldsus praegu lambakasvatusest ainult seda, et Kilgil on palju lambaid ja Kägu lambad olid kuskil saarel,” väidab Põld. “Lambatõud me tänu entusiastidele muidugi saame, aga selts kaotab suurepärase võimaluse propageerida oma tööd ja lambakasvatust.”
Mees rõhutab, et näituseplatsid on tasuta, platsimaksu võetakse ainult nende käest, kes laadale oma toodangut müüma tulevad.
Koostööpartneritest kiidab Koit Põld aga tõuloomakasvatajate ühistut, kes peab tänavu Luigel oma 20ndat holsteini tõu vissivõistlust ja ootab parimaid lehmi kaema peale meie oma rahva ka külalisi kümnest välisriigist.
Tänu aretajate tublile tööle on Eesti veisekasvatuse tase tõusnud nii kõrgele, et terves Euroopas on juba suur huvi meie tõuveiste vastu. Tutvustamisvajadust on mõistnud ka sigade ja hobuste aretajad.
Kõiki loomi, linde ja taimi, keda Luige Sügis näha pakub, ei jõua ühes kirjatükis üles lugeda, targem on minna oma silmaga kaema. Maaelu näitus-laat on Luigel avatud kuni pühapäevani.
