Ta oli juba ammu märganud, et enne talve tulekut muutub koduaias ka nn paigalindude kooslus. Koguneb küll hulk rasvatihaseid, kes käivad pidevalt toidumajas söömas, ent ühel hetkel on enamik neist kadunud.

Jõuluks lahkuvad

“Siis tuleb mitu nädalat aega, mil toidumajja jääb toit alles ja lõpuks ilmuvad rasvatihased jälle välja, kuid hoopis väiksemates gruppides,” kirjeldas Vello Tarning.

Kuna ta tuttavatelt linnumeestelt tihaste käitumise kohta täpset põhjendust ei saanud, otsustaski ta korraldada eksperimendi.

Kindla tulemuse nimel alustas Vello Tarning mullu lindude toitmist juba suvel. “Septembriks oligi hullumaja käes – iga päev lendas aias 30–40 rasvatihast,” jutustas mees. Ta mõtles välja oma kastlõksusüsteemi ning püüdis ja rõngastas oktoobri-novembri jooksul 275 lindu.

Üllatav oli tema jaoks see, et püütud lindudest vaid kolmel olid ta enda pandud varasemad rõngad jalas.

Vello Tarning on nimelt juba üle kahekümne viie aasta Hiiumaal mitut liiki linde rõngastanud.

Tihased käitusid samamoodi kui varasematel sügistel, kuid vitsutasid seekord süüa silmatorkavalt palju.

“14. detsembril oli aed ja terve Kärdla linn äkki rasvatihastest peaaegu tühi. Arvan, et ligikaudu kaheksakümmend protsenti neist lahkus,” rääkis Tarning.

Umbes nädala pärast liikus taas väiksemaid rasvatihaste gruppe, kes Vello Tarningu hinnangul jõudsid Hiiumaale Soome ja Rootsi poolt.

“Praegu tuleb neid veel juurdegi, aga üldiselt käib linnumajas tihaseid vähe. See-eest on teisi liike, nagu näiteks talvikesed või aina sagedamini talveks paigale jäävad musträstad,” ütles Tarning.

Osalised rändajad

Tegelikult on Eestis rasvatihaste rännet päris palju uuritud.

“Näiteks Kabli linnujaam rajati 1969. aastal eelkõige just eesmärgiga uurida rasvatihase populatsiooniökoloogiat, sealhulgas rändsust,” ütles keskkonnaameti looduskaitse bioloog Indrek Tammekänd.

Ta lisas, et 1970. aastatel pandi spetsiaalse uuringu “Operatsioon Parus” ajal üles tuhandaid pesakaste ja rasvatihaseid rõngastati massiliselt.

Just toonaste rõngaste taasleiud on Tammekännu sõnul võimaldanud kirjeldada rasvatihaste rändekäitumist.

Nüüdseks on teada, et rasvatihased rändavad seda rohkem, mida põhja pool nad elavad. Lääne-Euroopa tihased on väga paiksed.

Märkimisväärne osa meil pesitsevatest rasvatihastest rändab aga igal sügisel edela suunas kuni Saksamaa, Hollandi, Belgia ja isegi Prantsusmaani.

“Kui suur osa populatsioonist mingil aastal paremat talvekodu otsima läheb, sõltub eelkõige ilmastikust,” ütles Tammekänd. Karmimal talvel rännatakse rohkem.

Samas võib olla rohkem paigale jääjaid piirkondades, kus inimesed linde toidavad. Indrek Tammekänd lausus, et kui eestlased tihaseid talvel ei toidaks, jääks neid siia paigale ilmselt mitu korda vähem. Kui mõni inimene aga praegu oma linnutoidumaja rasvatihaseid vaatab, ei pruugi seal sugugi käia just needsamad tihased, kes igal kevadel maja taga pesakastis pesitsevad.

Osa on võib-olla hoopis sellised linnud, kes tulnud Venemaalt või Soomest siia talvituma.

Lahkujad võitsid

Keskkonnaameti looduskaitse juhtivspetsialist Agu Leivits lisas, et tihaseuurija Henn Vilbaste andmeil on inimasulates pesitsevad rasvatihased paiksemad ja suurtes metsamassiivides pesitsevad rändsemad. Rändajad võivad teha lühemaid hooajalisi rändeid või võtta talveks ette pikema tee mujale Euroopasse.

“Reeglina toimuvad pikema maa liikumised septembrist novembrini ja detsembri liikumised kujutavad endast juba rohkem lühema maa toidukohavahetust,” ütles Leivits.

Seda, kui paljud Vello Tarningu rõngastatud rasvatihastest Hiiumaale naasevad, ei oska praegu keegi ütelda. Agu Leivit-sa järgi on kevadrände aegsed taasleiud näidanud, et Eestisse naaseb osa kaugemal talvitumas käinud rasvatihastest.

Leivits lisas, et tänavu rändajad tihased kindlasti võitsid. Näiteks võis tänavu paksu lume ja külma tõttu hukkuda suur osa meie metsades talvituvatest pöialpoistest.