Karin Sepp: Mu töö on mu hobi
Pole harv nähtus, kui inimesed peatavad auto kinni, et uudistada lähemalt Leonat, Aurorat, Buffyt ja Hello Kittyt. Need neli vahvat looma, kelle silmad vaevu pika tuka alt välja paistavad, kuuluvad Koka talu šoti mägiveiste 14-liikmelisse perekonda.
Talu perenaine Karin Sepp on uhke oma lemmikute üle. Neli aastat tagasi otsustas pere, et võtab tallu kolm mägiveist, kes oleksid lihtsalt vahvad seltsilised. Nüüd on loomad täielikult perekonna südamed võitnud ja kolmele mägiveisele on lisandunud veel 11.
Karin räägib, et tegelikkuses tahavad nad juulikuus sündinud väikesed jääkarupoegi meenutavad vasikad koos emadega rohkem võsastunud alale viia – sinna, kus on nende koht.
Viie aasta eest ei osanud Karin ettegi kujutada, et ta elu nii värvikaks ja mitmekesiseks kujuneb. Naine oli spetsialiseerunud müügitööle ja laste kasvatamisele, kuid seda liiga suure agarusega. “Saavutasin liiga kiiresti edu ja väsisin sellest ära.”
Pärast seda on kõik kulgenud omasoodu. Viis aastat tagasi võttis Karin üle oma isa Taivo Koka talu, mis on nüüd nii tema kodu kui ka töökoht. Energiline noor naine tegutseb talus koos oma mehe Selguri ning kahe tütre Eliise-Mariini ja Liis-Loreeniga.
Teevad komöödiat
Nagu Karin ise tavatseb öelda – tema töö on ühte liidetud tema hobiga. Naise tavaline argipäev algab laudaringiga vend Tarmo ettevõttes, kus ta heidab pilgu peale sealsele elule ja veendub, et kõik toimib. Kui algusaastatel oli lüpsilehmi laudas kõigest kuus, siis nüüdseks on see number kasvanud 170ni.
Karin ja Tarmo tahavad loomakarja suurendada veelgi. Esimene suurem sihtmärk on saada piimaandjate arv 200ni ning lisaks sellele on plaanitud vana laut uue vastu välja vahetada.
“Inimese elu on piisavalt hall ja murerikas siin maal,” märgib Karin ja lisab, et just sellepärast väldivad nad tragöödiat ja teevad vaid komöödiat, mis lahutab publiku meelt.
Erilise kirega räägib Karin seemendamisest, mida ta teeb lausa nii suure kirega, et pärast tema tehtud tööd sünnib erakordselt palju kaksikvasikaid (lehmale on see halb). Huvi seemendamise vastu tärkas tal põhjusel, et ettevõttes polnud selle töö tegijat.
Kui Karin seemendamiskursustele suundus, oli ta äsja murdnud oma küünarluu. Luumurd aga ei takistanud oskusi omandamast, sest kui parema käega tööd teha ei saa, tuleb seda teha vasakuga. Kahenädalase kursusega naine aga ametit käppa ei saanud. Sellepärast käis Karin öösiti laudas salaja proovimas ja harjutamas, kuniks ühel hetkel, kahe kuu pärast, sai ta aru: ah niimoodi see käibki!
Vitamiin L
Karin on veendunud, et ainult pühendudes on võimalik oma eesmärkideni jõuda. Ühelt koolituselt jäid tema kõrvu tarkuseterad: farmer võib teha kõike, et luua parimad tingimused, töötada pikemalt ja pühenduda rohkem ettevõtmisse, aga kui puudub vitamiin L (ingl k love ehk armastus), siis ei ole võimalik oma soovideni jõuda.
Kuidas Karinil kõigi hobide, pere ja koduste toimetamiste jaoks aega ja energiat jätkub? Oma patareisid laeb ta üksinda autoga sõites. Jaan Sööt, Jaan Tätte, Kõrsikud – nende repertuaarist leiab Karin üles oma lemmiklood ning paneb need valjult autos mängima. Tavaliselt piisab talle kuuest unetunnist, et hommikul värske ja kraps olla.
“Rohkem pole vaja ja rohkemaks pole aega,” on naine veendunud. Terve päev paberimajandust ta teha ei jaksa – oluline on, et päevas oleks võimalikult palju liikumist ja erinevaid kohtumisi. “Enda arust olen täiesti tavaline inimene,” sõnab Karin, kes oma energia ja enesekindlusega võiks olla eeskujuks kõikidele noortalunikele.
“Kui sa oled maalt ja töötad laudas, on arvamus sinust kui Lauda-Marist, kunagine kolhoosiaja mälestus laudatöölisest on veel rahval sügavalt mälus ,” kirjeldab Karin stampi, mida ta ise sihikindlalt murrab. Noor naine võib elada tõelist maaelu – laudas kummikutega ringi tatsata, vigel käes silo jagada, lehmi seemendada ja vahetada töölistega päevamuljeid, kuid sellele vaatamata naudib ta hetke, mil saab kanda lühikest seelikut ja ennast väljaminekuks üles lüüa.
Publiku ees
“Tänapäeval näen järjest rohkem neid inimesi, kes pärast laudast tulekut enda eest hoolitsevad,” tõdeb Karin rõõmuga ning räägib, et tema jaoks on üheks võimaluseks igapäevaelust kõrvale saada teatritegemine. Oma kuulsaimat näidendit “Buss” on Häänali teatritrupp esitanud lausa 37 korda. Kuigi etenduse selgroog on paigas, üllatuvad fännid alati – iga etendus on omanäoline.
Juuli alguses esines näitetrupp kohalikul simmanil. Omaette mõtiskleti, et kes see ikka südasuvisel laupäeva õhtul kell kaheksa neid vaatama tuleb. “Ütlesin, et paar eluheidikut poe juurest ja vaevalt et rohkem kedagi,” arvas Karin.
Suur oli näitetrupi üllatus, kui jõuti kohale ja märgati, et autosid voorib aina juurde. See oli etendus, mil Karin tundis esimest korda lavahirmu. “Kodupubliku ees on alati kõige raskem esineda, kuid kokkuvõttes oli kõik super,” kirjeldab naine emotsioone, mis teda enne lavaleminekut valdasid. Näitetrupil on esinemisi olnud üle Eesti, teiste seas näiteks ka Kihnu saarel, Jänedal ja Tallinnas Raekoja platsil.
On olnud aegu, mil ühe detsembrikuu jooksul anti 17 etendust. Mõnikord isegi kaks etendust päeval, üks õhtul. “See oli meie hetk,” on Karin veendunud. Oma kaasnäitlejate kohta jagub Karinil vaid häid sõnu. “Nii vahva seltskond on, et nendega võiks lausa rindele minna,” on Karin õnnelik. Tema arvates on imetlusväärne, kuidas sellise tempo juures jõudsid kõik harrastusnäitlejad ka oma igapäevaste ülesannetega toime tulla.
