Karjamaad korda, et loomad nakkusi ei saaks
Mäletsejalistel on kõige rohkem levinud nn karjamaa-invasioonid. Kuna loomad nakatuvad kevadel-suvel karjamaadel levivate parasiitidega, on hakatud nende tõbede leviku piiramiseks üha suuremat tähelepanu pöörama karjamaade olukorrale ning nende kasutamise süsteemidele.
Strongüliidid
Mäletsejalistel põhjustavad enim seedetrakti nakkusi pihtussilised ehk strongüliidid, Strongylida alamseltsi kuuluvad ümarussid. Need tekitavad seedehäireid, nõrkust, aneemiat ja kõhnumist.
Parasiidid levivad peamiselt karjamaal. Mäletsejaliste roojaga karjamaale sattunud munadest kooruvad esimese kasvujärgu vastsed, kes kaks korda kestuvad ning muutuvad suvel 1-2 nädala jooksul nakatamisvõimeliseks. Loomad nakatuvad saastunud rohtu süües või väikestest veekogudest juues. Söödaga soolde sattunud vastsed teevad selle limaskestas läbi teatud arenguperioodi, seejärel pöörduvad tagasi soolevalendikku, kus arenevad suguküpseks. Areng peremeesorganismis kestab enamikul strongüliididel umbes 3 nädalat ning nende eluiga ulatub mõnest kuust ühe aastani.
Haigustunnuseid on näha peamiselt lammastel, harvemini noorveistel. Talledest võib isegi kuni 30% hukkuda.
Eesti Maaülikooli parasitoloogid on viimasel aastakümnel uurinud kohalikel karjamaadel karjamaanakkuste diagnoosimist ja haigustekitajate eluvõimet, välja on töötatud meetmed parasiitide leviku tõkestamiseks.
Mäletsejaliste seedetrakti strongülidoosid on Eestis laialt levinud. Suuremal või vähemal määral võib neid ümarusse leida igas lambakarjas, nakatunud loomade arv, võrreldes nende üldarvuga, oli erinevates farmides 16-100%.
Katsed lammastega näitasid, et esimestel karjatamiskuudel jäid karjamaale viidud talled invasioonivabaks. Esimesed invasioonid ilmnesid juulis ning nakkuse tase suurenes pidevalt kuni sügiseni, sõltudes karjamaa kasutamise ajast. Kõige intensiivsem oli nakkuse levik grupis, kus tallesid karjatati eelmisel aastal saastunud karjamaal koos uttedega, ning see ulatus septembri lõpuks 55%-ni.
Immuunsust ei teki
Eesti kliimatingimustes enamik strongüliidide vastseid talvel hävib. Seda kinnitab suhteliselt aeglane parasiitide levik nakkusvabade tallede hulgas juhul, kui neid hakati kevadel vanadest lammastest eraldi karjatama eelmisel sügisel vastsetega saastunud karjamaal. Kuid teatav osa parasiitidest säilitab siiski talve jooksul oma eluvõime, jätkates arengutsüklit järgmisel aastal.
Strongülidooside ennetamise abinõud on loomade hea söötmine ja hügieenilised jootmiskohad. Soovitatav on karjamaade regulaarne vahetus ning noorloomade omaette karjatamine invasioonivabadel karjamaadel. Viimaseid ei või ka liiga paljaks lasta süüa, sel juhul satuvad parasiidivastsed pinnasesse, kus on soodsamad talvitumisvõimalused.
Karjamaanakkuste tõrjeks on tavaliselt kasutatud loomade eelravi vastavate preparaatidega, kuid tugevasti saastunud karjamaal taastub nakkus suhteliselt kiiresti. Invasioon võib hakata levima juba kuu aja jooksul pärast ravi - lammastel ei kujune välja piisavat immuunsust -, saavutades uuesti kõrge taseme kolme kuu järel. Järelikult tuleb põhirõhk mäletsejaliste seedetrakti strongülidooside tõrjel panna karjamaade saastumise vältimisele nakkusvõimeliste vastsetega.
Mahepidamisel loomad
Loomade pidamine mahepõllumajanduslikult üha laieneb, seetõttu uurisid ka Eesti Maaülikooli töötajad peale traditsiooniliste ravimeetodite taimravi kasutamise võimalikkust lammastel.
Mitmete aastate jooksul viidi läbi lammaste ravikatsed niisuguste kohalike ravimtaimedega, mis osutusid efektiivseks sigade siseparasiitide tõrjel. EMÜ parasitoloogia laboris teostatud analüüside tulemused on kinnitanud, et mitmed meie aladel kasvavad taimed sisaldavad nii toksilisi kui ka kasvuregulaatori omadustega ühendeid, nagu Sosnovski karuputk (Heracleum sosnowskyi), aedruut (Ruta graveolens) ja harilik kalmus (Acorus calamus).
Katseperioodil kasutati viies lammaste farmikatses järgmisi antiparasitaarseid toimeaineid sisaldavaid taimi: harilik soolikarohi (Tanacetum vulgare) - õisikute tõmmis, Sosnovski karuputk - seemnete ekstrakt, aedruut - peenestatud ürt ja seemned, harilik puju (Artemisia vulgaris) - peenestatud ürt, kõrvits (Cucurbita pepo) - peenestatud seemned, kalmus - peenestatud risoom, küüslauk (Allium sativum) - sibula ekstrakt, raudnõges (Urtica urens) - lehtede tõmmis.
Katsed taimsete saadustega viidi läbi katsefarmis kohapeal. Preparaatide valmistamiseks kasutatav metoodika vastas ettenähtud kindlate taimede säilitamis-, kuivatamis- ja ekstraheerimistingimustele.
Katsegruppides olid seedetrakti strongülidoosi põdevad lambad, kes nakatusid parasiidivastsetega karjamaal looduslikul teel. Karjatamisperiood kestis maist oktoobrini. Kevadel sündinud talledel ilmnesid esimesed invasioonid juuni lõpul ja nakatunud loomade arv suurenes pidevalt, alates 10%-st kesksuvel kuni 90%-ni sügisel. Kõige intensiivsem oli nakkuse levik talledel, keda karjatati koos eelmisel aastal nakatunud uttedega, sel juhul oli karjas nakatunud lambaid kuni 100%.
Kuigi Eesti kliimatingimustes enamik strongüliidide vastseid talve jooksul hävib, on lammaste põhiline nakkusallikas siiski strongüliidivastsetega saastunud karjamaa. Ühekordselt taimepreparaatidega töödeldud katsegrupis nakatusid loomad tugevasti saastunud karjamaal seedetrakti strongüliididega suhteliselt kiiresti. Invasioon hakkas levima juba kuu aja jooksul pärast loomade esmakordset töötlemist.
Reeglina saavutab invasioon uuesti kõrge taseme kolm kuud pärast ravi (septembris), nagu näitasid sügiseste analüüside tulemused. Seevastu talledel, keda dehelmintiseeriti karjatamisperioodi jooksul korduvalt, ühekuuliste vahedega, oli nakatumisi karjatamisperioodi vältel minimaalselt, ulatudes sügisel kõige enam10%-ni. Nakatumise hindamisel arvestati katseloomade eritatud parasiidimunade hulka roojaproovides.
Parim on aedruut
Katsetes osutus kõige perspektiivsemaks aedruut, kelle maapealsed osad (peamiselt lehed) sisaldavad mitmeid looduslikke anthelmintikume ning seemned muude antiparasiitikumide kõrval ka looduslikke antijuvenoide, mis pärsivad vastsete arengut.
Kuivatatud ja peenestatud ürt, manustatuna 10-päevaste intervallidega (annus 50-150 g looma kohta), vähendas lammaste eritatud parasiidimunade hulka 80-90%. Efektiivsuselt järgmised olid kalmuse risoom, soolikarohu õisikud ja karuputke seemnete ekstrakt (75-86%). Kolmandal kohal olid kõrvitsaseemned (65-77%). Puju ja nõgese ürt ning küüslaugu ekstrakt osutusid vähem mõjusaks: eritatavate munade hulk küll vähenes, kuid ainult maksimaalselt 50% ulatuses. Karuputke tõhususele anthelmintikumina lammaste eimerioosi ja
strongülidoosi korral on osutanud ka Valgevene teadlane Lipnitskij (1996).
Kokkuvõte
Suure majandusliku kahju vältimiseks ja keskkonna ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks on karjatamisperioodil võimalik ka ainult looduslike vahenditega hoida lammaste invasioonhaiguste levik kontrolli all. Suvel tuleb selleks loomi töödelda korduvalt: esmalt kaks korda 10-päevase intervalliga pärast laudaperioodi lõppu ja seejärel kord kuus kuni karjatamisperioodi lõpuni.
Viimastel aastatel läbiviidud uuringud parasitaarhaiguste leviku suhtes karjamaadel näitavad järgmist:
1. Invasioonhaigusi esineb veistel lammastega võrreldes suhteliselt harva. Vasikad tuleks üles kasvatada ja karjatada vanematest veistest eraldi nakkusvabadel karjamaadel. Seedetrakti
strongülidoosidesse haigestumist saab ära hoida ka siis, kui vasikaid kasvatatakse laudas ja söödetakse nakkusvaba rohuga.
2. Talled soovitatakse võõrutada enne karjatamisperioodi algust ja karjatada vanematest lammastest eraldi eelmisel aastal parasiidivastsetest saastumata karjamaadel. Sel juhul jäävad loomad nakkusvabaks ka ravimeid kasutamata ning niiviisi võib üles kasvatada täiesti terve noorkarja.
3. Lammaste puhul on nakkuse leviku suhtes kõige ohtlikum eelmisel aastal haigustekitajatega saastunud karjamaa. Suurim parasiitide invasioon on võõrutatud tallede puhul, kes on täiskasvanutest eraldatud.
4. Kuigi enamik nakkusvõimelisi vastseid hukkub talvel, püsib väike osa karjamaadel eluvõimelisena kuni järgmise karjatamisperioodini.
5. Juhuslikud või ühekordselt antavad ravimiannused võivad lühemaks ajaks küll nakkuse taset karjas vähendada, kuid ei likvideeri parasitaarhaigusi täielikult. Taasnakatumist võib täheldada juba paari kuu pärast.
6. Parimad profülaktika meetmed on loomade hea söötmine ja nakkusvabadel kultuurkarjamaadel karjatamine. Vajalik on hügieeniliste jootmiskohtade olemasolu või kaevuveega jootmine ning võimaluse korral karjamaade vahetus.
Erika Mägi, Eesti Maaülikooli Veterinaarmeditsiini ja Loomakasvatuse Instituudi teadur
