Põllumajandusministeeriumi toidu- ja veterinaarosakonna juhataja Hendrik Kuuse sõnul on inimestel omatoodetud kaupa müües kolm varianti: olenevalt kauba liigist võivad nad seda teha kas ilma veterinaar- ja toiduameti loata, peavad ametit teavitama või taotlema oma ettevõtte tunnus-
tamist.

Viimast tuleb teha vaid siis, kui kavandatakse tööstuslikku tootmist.

Laias laastus on nii, et töötlemata aiasaadusi ja taimekasvatussaadusi võib otse ostjale müüa ilma veterinaar- ja toiduameti loata, töödeldud taime- ja loomakasvatussaadusi siis, kui sellest on veterinaar- ja toiduametile teada antud ning tunnustamist on vaja tööstusliku tootmise puhul.

Juurikaid võib müüa ilma toiduameti loata

Ilma veterinaar- ja toiduametit teavitamata võib müüa töötlemata esmatooteid. “Kõige lihtsam on müüa juurikad,” selgitab Kuusk.

Kõike, mis kasvab oma põllul ja aias, võib inimene töötlemata kujul ise otse müüa kas oma kodus, turul, kauplusse või toitlustusasutusse piiramatus koguses. Sama käib metsaandide kohta.

Kala võib ilma veterinaar- ja toiduameti loata otse tarbijale müüa 100 kilo päevas, mett kuni 15 mesilaspere toodangut, mune kuni 50 linnuga majapidamisest.

“Nõue on küll, et loomad peavad olema terved,” lisab Kuusk. Selleks tehakse loomakasvatusettevõtte kontrollakt.

Piima võib ilma vetametit teavitamata müüa ainult kohapealt oma farmist, niisiis peab ostja ise sellele järele tulema.

Kuna piim on kergesti riknev toiduaine, siis farmist välja vedada ja kusagil mujal müüa seda ilma vajalike tõenditeta ei lubata. Lehmapiima võib müüa kuni 100 kilo päevas, kitsepiima 20, lambapiima 10 kilo päevas.

Toorpiim jahutatakse kiiresti temperatuurini 6–8 kraadi ning loomad, kelle piima müüakse, peavad olema veterinaarselt uuritud.

Riikliku seire alla peaksid kuuluma kõik Eesti veisekarjad. Kui mõni memm tahab oma piima müüa, aga keegi tema loomi kontrollinud ei ole, peaks ta paluma seda teha oma valla volitatud loomaarstil.

Töötlemisest tuleb teavitada

Kui soovitakse töödeldud saadusi müüa väikeses koguses – juurvilja, puuvilja, leiva- ja saiatooteid, piima ja liha ning lihatooteid, tuleb veterinaar- ja toiduametit sellest teavitada.

Teavitamiseks tuleb Kuuse sõnul täita sellekohane ankeet, mille saab kas vetametist või Internetist. Vastust ootama ei pea, tegutsema hakata võib kohe.

Praegu küsib riik järelevalvetoimingute eest, milleks loetakse ka teavitamise avalduse vastuvõtmist, riigilõivu 1500 krooni kalendriaastas. Kui teavitamine toimub aasta teisel poolel, tuleb tasuda pool summast – 750 krooni.

Kuusk loodab, et järgmise aasta alguseks riigilõivu maksmise kohustus sellisel kujul kaotatakse.

Lisaks teavitamisele peab toiduga tegeleval inimesel olema tervisetõend. See maksab kuni pool tuhat krooni ning selle saab perearstilt. Samuti nõutakse kord aastas veeanalüüsi.

Alates 2006. aastast võib tootja teavitamisega müüa oma koduköögis töödeldud toiduaineid. Seda nimetatakse “eraelamus toidu valmistamiseks turule viimise eesmärgil”.

Kui köök vastab kaasaja nõuetele, seal on hästi puhastatavad pinnad, korralik plaatpõrand, glasuurplaadid seinas ja voolav vesi (täpsemad nõuded saab veterinaarkeskustest), võib seal toota ja otse tarbijale turul, laadal või poodi müüa hapukapsast, hapukurki, moose-salateid, omaküpsetatud leiba-saia-kooke jm taimset päritolu toodangut. Neid võib müüa ka söögikohtadesse.

“Rootsis on see väga levinud,” märgib Kuusk. “Perenaine saadab hommikul pere kooli-tööle, küpsetab oma köögis valmis leiva või keedab moosi ja teenib endale sellega raha.”

Iga koduköögis tootja peab tegema enesekontrolli plaani ja seda ka järgima.

Näidise saab kas veterinaar- ja toiduameti kodulehelt või maakonna vetkeskusest.

Loomse toodangu müük nõuab hulka tõendeid

Suuremaid ettevõtteid kontrollitakse keskmiselt kord aastas, väikemaid paari aasta jooksul.

See aeg pole määratud, vaid sõltub järelevalvekavast, ettevõtte riskihinnangust või sellest, kas kaubaga on olnud probleeme. Viimasel juhul kontrollitakse päris hoolega.

Hendrik Kuuse selgitusel tohib oma tegevusest veterinaar- ja toiduametit teavitanud ettevõtja müüa toorpiima ka väljaspool oma farmi, kui tal on olemas farmi kontrollakt, toorpiima veterinaartõend ning enda tervisetõend. Turustamisel tuleb piima hoida tingimustes, mis takistavad selle riknemist ning saastumist.

Toorpiima veterinaartõendi annab valla volitatud loomaarst kuueks kuuks. Tõend näitab tarbijale, et piim pärineb tervelt loomalt. Samuti annab tõend teavet toorpiima omaduste kohta. Piimas ei tohi bakterite üldarv ületada 100 000 ning somaatiste rakkude arv 400 000.

Uuringud tuleb teha üks kord kuus pidurdusainete jääkide esinemise kohta ning kord kahe kuu jooksul Staphylococcus aureus’e esinemise kohta piimas. Kes müüvad piima ka tööstustesse, need eraldi tõendit võtma ei pea.

Lisaks piimale võib teavitamisega müüa turul, laadal, jaemüügis või oma müügipunktis isetehtud piimatooteid – jogurtit, juustu, kohupiima jms.

Jagatud vastutust ei tule

Oma tegevusest veterinaar- ja toiduametit teavitades võib müüa ka küülikute ja kodulindude liha.

Kodus tohib neid tappa, kui selleks on olemas elementaar-sed tingimused – voolav vesi, pestav-puhastatav ruum, lihakehade jahutamise võimalus. Kodusest majapidamisest võib müüa kuni 10 000 kodulindu või 3000 jäneselist aastas.

Samadel alustel võib müüa kuni nelja jahihooajal kütitud suuruluki (hirv, kits, põder, metssiga) või 1000 väikeuluki (meil jänesed ja linnud) liha. Sellisel puhul tuleb lisaks teha liha laborianalüüsid.

Loomse päritoluga töödeldud toodangut võib küll müüa laadal, turul ja müügipunktis, mitte aga söögikohtadesse.

Selles, et jagatud vastutust – ostja võtab vastutuse selle eest, kui midagi juhtub, endale – ei tule, on Kuusk veendunud ning viitab põhiseaduse paragrahvile, mis ütleb, et igal inimesel on õigus tervise kaitsele.

“Mis on inimesele õigus, on riigiametile kohustus,” väidab Kuusk. “Tegelikult paneb toiduseadus vastutuse toidu ohutuse eest tootjale, kuid annab riigile järelevalvekohustuse.”

Teavitust ja koolitust väiketootjatele on Kuuse sõnul tehtud talu- ja tootjate liitude kaudu, maakondade ajalehtedes, seda teevad maaülikool ja tehnikaülikool. “Kindlasti teeb toidu ja veterinaaramet seda ka tulevikus,” kinnitab Kuusk.


Kui palju see kõik maksab?

- Riigilõiv registreerimiseks majandustegevuse registris 300 krooni.
- Riigilõiv ettevõtjana arvelevõtmiseks äriregistris 200 krooni.
- Riigilõiv veterinaar- ja toiduameti teavitamiseks 1500 krooni aastas.
- Tervisetõend 200–550 krooni (sõltuvalt perearsti hinnakirjast), kehtib kaks aastat.
- Veeanalüüs 1715 krooni üks kord aastas.
- Toorpiima veterinaartõend tasuta, maksta tuleb loomaarsti visiiditasu ja transport.
- Toorpiima farmist väljaspool müües: kord kuus pidurdusainete jääkide kohta veterinaar- ja toidulaboris test (60 krooni), kord kahe kuu jooksul Staphylococcus aureus’e proov (260 krooni).
- Tulumaks teenitud tulult, mis ületab maksuvaba tulu määra 27 000 krooni aastas.


Aule Kindsigo, maksu- ja tolliameti maksude osakonna juhataja

Kui turul müüakse kaupa, mis on valmistatud tulu saamise eesmärgil, on see ettevõtlus ning ettevõtlusega tegeleja peab end registreerima äriregistris.

FIE peab pidama raamatupidamist, maksma tulu- ja sotsiaalmaksu ning esitama MTA-le ettevõtlustulu aastadeklaratsiooni vormi E.

Kui inimene tegeleb ainult turul kauplemisega ega tööta mujal, saab ta kasutada maksuvaba tulumäära 27 000 krooni aastas.

FIE võib omatoodetud töötlemata põllumajandussaaduste müügitulult peale kulude mahaarvamist kasutada täiendavat tulumaksuvabastust kuni 45 000 krooni.


Iga ettevõtja (FIE, äriühing jm), kelle majandustegevuseks on kaupade müük, peab end registreerima majandustegevuse registris. Registreeringu eest küsitakse ühekordselt riigilõivu 300 krooni.

Neil, kes tegelevad eraelamus toiduainete töötlemisega turule viimise eesmärgil, on majandustegevuse registris võimalik täita ka veterinaar- ja toiduametile esitatav teavitusavaldus. Sellisel juhul seda ametile eraldi esitama ei pea.

Tänava- ja turumüüja peab kaubanduse korraldajalt (nt turu omanikult või valla- ja linnavalitsuselt) ostma müügipileti, mille hinna kehtestab kas kaubanduse korraldaja või kohalik volikogu.

Allikas: majandus- ja kommunikatsiooniministeerium