Maaviljeluse instituudi teadur Luule Tartlan kinnitab, et kartulimardikat on kohutavalt palju, ent seda siiski piirkondlikult. Kartulikasvatajad ning väikeaednikud on teada andnud, et enim on neid Lõuna-Eestis Tartust Jõgeva ning Peipsi järve poole. Põhja-Eestis on neid vähem nähtud, ent seal tulid ka hiljem välja.

"Kartulimardikas tuli tänavu vara välja - juba enne jaanipäeva." Ta lisas, et ka praegu tuleb neid. Kartulimardika puhul ongi oluline see, et nad tulevad mitte korraga vaid etapiviisiliselt mullast välja.

Tartlani sõnul soosis tänavune talv nende ellujäämist, sest lumi tuli külmumata maale. Varased tulijad on nüüdseks munenud kurnad lehtede alla. Lehed on raskemad ning alla vajunud, mis näitab, et peagi tulevad välja tõugud, kes hakkavad just ladvalehti hävitama. Kartulimardikas ise sööb lehtedesse suured augud.

Kõige suuremaks probleemiks peab Tartlan seda, et kartulimardika käitumist ei tunta. Nimelt on mardikas maapinnal üsna lühikest aega, nii 10 päeva, ning läheb siis taas mulla alla. Inimene arvab aga, et mardikad läinud ning oht möödas. Samal ajal jõuavad kartulimardikad teha aga teise pesakonna. "Kui väikeses aias tahta neist lahti saada, siis ei tohi mingil juhul lasta neil tagasi mulda minna," rõhutas Tartlan.

Ta lisas, et kõige suuremas hädas ongi just väikesed aiapidajad, kes on põhilised kollete allikad. "Häda on selles, et vanemad inimesed ei tea, milline on kartulimardikas ega oska selle vastu võidelda." Kui asi siiski läheb käesti ära, peaks Tartlani sõnul rakendama keemilist tõrjet nendest vabanemiseks.

Raskes olukorras on ka mahetootjad, kuna neil pole võimalik kasutada tõrjevahendeid ning ainus võimalus on mardikad käsitsi ära korjata.

Suurtootjate põllud on praktiliselt mardikavabad, kuna seal tehakse tõrjet õigeaegselt.

Tartlani sõnul on riskipiirkondadeks jõgede ja järvede äärsed alad, kus kartulimardikal on kergem talvituda ning mulla lõimis ka kergem.