Kõik algas sellest, et Maalehes ilmus ülevaade ulukiasurkondade seisundist. Kohe samal päeval helistas toimetusse mees, kes ütles, et kõik on väga kena, aga miks kasutate ilvesepoegade kohta sõna “kutsikas”. See olevat niisama tobe kui rääkida kassikutsikatest – ilves on ju samamoodi kaslane.

Tõepoolest, ilves on kaslaste sugukonnast ja kutsikad on hoopis koeral, koerlastel. “Kas on eksitus?” küsisin metsakaitse- ja metsauuenduskeskusest, kust pärines asurkondade loo aluseks olnud töö.

“Keelekasutus ei ole looduse liikide puhul nii range,” põhjendas teadlikku sõnavalikut üks ülevaate autoritest, keskuse ulukiseireosakonna juhataja Peep Männil.

Päris jahmatav

Väike vaatlus, kuidas raamatutes ja ajalehtedes üldisemalt ilvese järglasi on nimetatud, näitas, et tõesti on nii- ja naasugust varianti. Ajalehtedes ja Internetis on rohkem mainitud kutsikaid, kuid raamatutes kipuvad olema pigem pojad. Nii Harri Ling 1957. aasta imetajate raamatus kui ka Tiit Randveer oma 2003. aasta jahiraamatus kasutavad “poega”.

Aga peale selle hakkas silma, et metsloomajärglaste nimetamisega on kohati ikka jahmatavat segadust. Seda troonib 2008. aastal Tartu Postimehe veebist üle Eesti liikvele läinud lugu, kuidas põdrapull koos põdravarsaga (põtradel on tegelikult vasikad) Tartusse sattus. Üks leht lisas omalt poolt veel uues pealkirjas “põdra ema”. Välja kukkus jutt, kuidas varss tuli koos pulliga linna, pull pani minekut ja oli justkui tegelikult varsa ema.

Mitmes variandis leiab “metskitsevasikat” (metskitsel on talled) ja “hirvetalle” (hirvel on vasikad), on nii “hirvepull” kui “hirvesokk”. Samas on põdravasikate kõrval “põdrapojad” ja palju kutsikaid, näiteks ka nii mägral kui nugisel, kes on hoopis kärplaste sugukonnast.

Kobras on üks väheseid, kelle järglaste puhul “pojale” paralleelvormi ei leidnud ja metsseal on justkui kindlalt põrsad.

“Kuigi reeglina kutsutakse kaslaste järeltulijaid poegadeks ja koerlaste omasid kutsikateks, nimetatakse looduses elavate koerlaste ja kaslaste järeltulijaid nii ja naa,” selgitas Peep Männil.

Ta tõi “ilvesekutsikaid” õigustades vastupidise näite, et koerlaste sugukonda kuuluvate rebase ja kähriku noorte kohta öeldakse tavaliselt hoopis pojad, kuigi sugukonna järgi võiks nad kutsikad olla.

“Ma tean, et mõnele inimesele see ei meeldi, aga kui nii võtta, saaks ju samamoodi närida nimetuse “poeg” kallal, sest vähemalt inimese järeltulija puhul tähendab see ainult isast isendit,” lisas Männil.

“Tegelikult võiks ju, kui hakata juuksekarva lõhki ajama, võtta ka sõna “poegima” kallal ja nõuda kõrvale “tütardumist”,” haakus jutuga Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal.

Määravad tavad

Üldiselt oli Kaal Männili seisukohaga nõus. Ta tõi ilvesesoole paralleeliks veel lõvid – lõvi järglaste puhul on ju samuti tavaks kasutada sõna “kutsikas”, kuigi lõvi ise on kaslane.

Mehed olid selle poolt, et looduslike liikide puhul tuleks järgida keelekasutuse tavasid ja mitte ajada näpuga sugukondades järge.

“Hirvega on lugu nii, et on lehm, pull ja vasikas,” ütles “Jahiraamatu” autor, maaülikooli dotsent Tiit Randveer. “Hirvesokk ja -tall ei lähe mitte, ehkki neid termineid kasutavad vahel need, kes ei tee metskitsel, hirvel ja põdral vahet.”

Randveergi rõhutas, et tähtis on samas järgida keeles kujunenud tavasid, mille järgi eestlased nimetavad näiteks koos põdra ja hirvega hirvlaste sugukonda kuuluva metskitse järglast talleks, mitte vasikaks.

Noorel metskitsel pole ka mullikaastet nagu põdra järglastel, kes esimesel eluaastal on vasikad ja teisel eluaastal mullikad.

“Samas metssea järglastega on asi pisut segasem,” tunnistas Randveer. “Üldiselt on nii, et esimesel eluaastal kannavad seahakatised põrsa nime ja järgmisel aastal kesiku nime, aga siinmail nimetatakse neid kesikuteks kauem ehk nii hüütakse kõiki 1–2aastaseid sigu ja teatud puhkudel pea kõiki sigu, kes just hiigelmõõdus pole...”

Selge sotita

Oleks loogiline, kui metsaelust eemale jäänud eestlane, kelle tutvusringkonnas ei ole ka inimesi, kes metsloomade terminoloogiat oskaks kasutada, saaks vajadusel kusagilt vaadata, kuidas õige on.

“Õigekeelsuse sõnaraamatust” (1999) väga palju abi ei ole. “Kutsikas” on sealsete näidete järgi kindlalt koeral, lõvil, hundil ja rebasel, “poeg” on inimesel, koeral, konnal, pardil, särjel. “Vasikas” on lehmal ja põdral, “tall” lambal ja kitsel.

Liikide järgi võttes kisub asi viltu. Ilvese järglaste kohta ei leia midagi. Metskitse kohta saab teada, et ta on ka kaber või kabris. Hirvele pakub ÕS aga peale “hirvevasika” ka “hirvesokku”, mis tähendab isashirve. Samas Randveer ju ütleb, et õige on “hirvepull”...

Mida näitab Wiedemanni sõnaraamat (1893)? Huvitavaid sõnu igatahes – näiteks põdrakits on Wiedemannil gasell ja kuldrebane šaakal. Järglaste kohta aga suurt midagi ei leia peale selle, et on olemas hundi- ja koerakutsikas.

Jahimeeste käsiraamat 1979. aastast räägib veel rebasekutsikatest ja ilvesepoegadest.

Filmimees Rein Hanson, kes alati on rõhutanud vajadust kasutada metsloomadest rääkides täpseid termineid, ütles, et tema teada on ilvese puhul erandina tegu kutsikatega ning et see tuleneb meie keeletraditsioonist.

“Eelkõige tasub jälgida seda, kuidas kasutasid neid sõnu meie esivanemad, kuna nemad tundsid loodust palju rohkem kui meie,” rõhutas Hanson.

Keelemees Peeter Päll samas ütles pärast kolleegidega arutamist, et keelekorraldajad eelistavad ilvesepoega.

Mida teha?

“Moodne maailm teisendab keelekasutust ja sellega võitlust pole vaja pidada. Aga kes tahab keelt kaitsta, siis seda muidugi,” ütles Peeter Päll.

Ka Mati Kaal tegelikult hoiatas võitlusse tormamise eest. Tema teada käisid suured vaidlused metsloomade nimetuste üle Eesti Vabariigi algusaastatel, kui taheti kõik täpselt ja üheselt ära määratleda, aga keelekasutus käis hiljem siiski hoopis oma rada.

Mõneti näitab seda ajalugu vast ka sellega, et minevikus on metsloomadel olnud palju eri moodi nimesid. Näiteks karu on olnud “ott”, “mesikäpp”, “päts”, “mõuruhans”, “mõtspapp”, “laijalg”, kusjuures neist “ott” on olnud vanem nimetus kui “karu” ise.

Oskar Looritsalt leiab, et ilvestki on nimetatud mitut moodi, näiteks suuruse järgi susi­ilveseks ja ubailveseks. Variandis on ka huntilves, kellel ju kujutaks ka kutsikaid ette...

Nii võiks asi jätkuda, kuid ettevaatlikuks teeb tänapäevane Internet, mis terminite segadust kõvasti võimendab.


Noorte metsloomade nimetusi

- Koerlaste sugukonna hundil, rebasel ja kährikul on üldiselt kutsikad, kasutatakse ka terminit “pojad”.
- Karulaste sugukonna pruunkarul on pojad.
- Kaslaste sugukonna ilvesel on pojad, kutsikad.
- Sigalaste sugukonna metsseal (emis, kult) on põrsad (2. eluaastal kesikud).
- Hirvlaste sugukonna punahirvel ja põdral (lehm, pull, 2. eluaastal mullikas) on vasikad, kuid metskitsel (metskits, sokk) on talled.

Allikas: Maaleht