Kas lähisuguluspaaritus vähendab märade viljakust?
Uuringumaterjaliks oli 33 679 soojaverelise traavli ja 32 731 soome tõugu hobuse seemendusandmed Hippose (Soome Hobusekasvatajate Selts) registris aastatel 1991–2005.
Varssumistulemusel on seos geneetikaga. Soojavereline traavel Soomes põlvneb peamiselt ameeriklastest esivanematest, aga leidub ka prantslast ning kaugemate esivanemate hulgas ka orloviveresust. Soome hobune jälle on aborigeenne hobusetõug, mille tõuraamat asutati 1907. a ja mida aretatakse ainult puhasaretuse teel.
Uuringus peegeldus viljakus varssumistulemuses: kas seemenduse tagajärjeks oli varsa sündimine. Varssumisprotsent oli soojaverelisel traavlil keskeltläbi 72,6 % ja soome hobusel 66,3 %. Märadele ja täkkudele arvutati varssumistulemuse aretusväärtuse prognoosid (BLUP-väärtused) PEST-arvutiprogrammiga.
Inbriidinguastme arvutamiseks kasutati PEDIG-arvutiprogrammi, mis andis inbriidinguastmeks soojaverelisel traavlil keskeltläbi 9,9% ja soome hobusel 3,6%. Soojaverelisel traavlil tuvastati üle 10% inbriidinguastme isegi 51% seemendustest. Seevastu soome hobusel esines üle 10% inbriidinguaste ainult 0,6 protsendil seemendustest. Kuidas on see võimalik?! Soojavereline traavel on ju üleilmne hobusetõug, aga soome hobuseid on arvult vähe (19 800 hobust 2009. aastal), selle aborigeense tõu tõuraamat on juba ammu suletud!
Tuleb siiski välja, et soome hobune põlvneb suuremast hulgast esivanematest. Ta on läbi aastakümnete olnud universaalne ja mitmekülgsete kasutusvõimalustega. Seevastu soojaverelisele traavlile piisab ainult kiiretest jalgadest ja tema puhul kasutatakse ka liiniaretust päris palju. Soojaverelisel traavlil näib esinevat sama nähtus kui holsteini tõugu veisel: praegusel ajal on teatud isasloomad, kes pärinevad samadest esivanematest, saavutanud rahvusvahelise populaarsuse tänu moodsale seemendustehnoloogiale.
Soojavereliselt traavlilt võib tihtipeale leida hämmastavalt intensiivse inbriidingu, olgugi et passi vaadates ei näi tema isa ega ema esmapilgult isegi kaugelt sugulased olevat. Varss ”kogub” inbriidingut kaugematest põlvkondadest, keda passi põlvnemistabelis nähagi pole.
Teadlased tõestasid, et mõõdukas inbriiding ei mõju mära tiinestumisele veel halvasti, kuid probleem hakkab üles kerkima teatud inbriidinguastmel. Soojaverelisel traavlil hakkas varssumistulemus langema, kui plaanitud varsa inbriidinguaste ületas 15%, soome hobusel vastavalt 7,5%. Praktiliseks piiriks probleemi tekitamisel võib pidada mära paaritamist oma onu- või tädipojaga või vähehaaval sellele sarnase inbriidinguastme kogumist kaugematest põlvkondadest.
Uuringutulemus näitas, et intensiivne inbriiding mõjub halvasti mära viljastumisele, kuid see probleem on siiski kergesti välditav. Kasvataja saab ju inbriidingut kontrollida otsusega, milliseid hobuseid ta omavahel paaritab.
Pikemalt saate uuringutulemustest lugeda ajakirja Oma Hobu augustinumbrist.
Originaalartikkel: Sairanen, J.; Nivola, K.; Katila, T.; Virtala, A.-M.; Ojala, M. 2009. Effects of inbreeding and ohter genetic components on equine fertility. Animal 3:12, 1662–1672.
