“Siloproovid on tihti päris kehvad,” tunnistab ettevõtte juht Avo Samarüütel, kes pärjati sügisel aasta põllumeheks. Samas ei tea ta, mida või keda uskuda, kuna silost on ta lasknud analüüse teha nii Eesti kui mitme välisriigi laboris. Kusjuures sama silo puhul on olnud eri laborite tulemused täiesti erinevad.

“Ma ei saa neid tulemusi alati puhta kullana võtta,” tõdeb Samarüütel. “Pigem usun lehma – lehm on parim labor.”

Ettevõtte lehmad on siloga rahul – mullu andsid nad keskmiselt 10 tonni piima.

Samas tahaks Männiku Piima juht saada selgust, miks on nende silos nii kõrge äädik- ja võihappe tase ning mida peaks ette võtma, et silo oleks veelgi parem. “Võib-olla lehm annaks rohkem piima, kui happeid poleks,” arutleb Samarüütel.

Mitte üksnes õhust ja põhust

Tartu Agro Vorbuse osakonna juhataja Kaido Koosapoeg kinnitab, et ka neil on silohapete probleem üleval. Seetõttu tuli temagi professor Wilkinsoniga kohtuma ja nõu saama.

Wilkinson uurib lahti võetud siloauku, söödamikseri täitmist ja laudas lehmade ninaesist. Ta pigistab peos kokku peotäie silo ja veendub sõrmi avades, et see vajub peo peale laiali täpselt nii, nagu hea silo seda tegema peab.

Erinevalt Eesti professorist, kes Männiku Piima söötmise alal on nõustanud, kinnitab Inglise teadjamees, et kõrge toodanguga lehmade ratsioonis on oma osa ka kiudainerikkal põhul.

“Meil on küllaltki jõusöödarikas ratsioon, ega 44 liitrit piima päevas ei tule vaid õhust ja põhust,” märgib Samarüütel, kinnitades, et nad lisavad ratsiooni ka põhku. Silol lasub siiski põhirõhk.

“Kui piimhape on üle 100, siis eestlased ütlevad ühest suust, et see on halb silo,” räägib professori Eestisse kutsunud Starter Biosilo juht Üllas Jaaska.

“Kui happeid on kokku alla 100, siis öeldakse, et tegu on hea ja kui üle 130, siis halva siloga,” lisab Jaaska.

Brittidel teised kriteeriumid

Professor Wilkinson lükkab need arvamused ümber. Nemad Suurbritannias ei pööra hapete kogusele üldse nii suurt tähelepanu. “Hapetest kokku võib kolmandik olla äädikhape,” toob ta välja enda jaoks olulise kriteeriumi.

Äädikhappe tase on tema arvates silos kõrge seetõttu, et ristikurohket rohtu on vähe närvutatud. Sellisel juhul ei teki silo käärimisel piisavalt suhkruid ja võimust saab äädikhape.

Wilkinson on ka paar aastat tagasi Eestis käinud ja hindab siinset piimafarmide taset väga heaks.

Eriti olukorras, kus taimede kasvuperiood ja ka söödavarumise periood on suhteliselt lühike ning seetõttu sõltub saak väga palju ilmast.

Professor Wilkinson külastas Eestis veel mitmeid piimatootjaid ning esines Veskisilla motellis peetud silo ja söötmise infopäeval.


Hallitanud silo vähendab piimatoodangut

Kuna seenemürgid paiknevad silos ebaühtlaselt, on õige söödaproovi võtmine keeruline ning sööda analüüsimisel võib saada väga erinevaid tulemusi.

Eesti Maaülikooli söödateadlane Helgi Kaldmäe kirjutab ajakirja Maamajandus märtsikuu numbris, et kui farmiloomi kimbutavad terviseprobleemid, tuleb pöörata tähelepanu ka toksiinide leidmisele söötades, sest need võivad põhjustada suurt majanduslikku kahju.

Mükotoksiinid ehk hallitusseente elutegevuses tekkivad mürgised ained on teadlase sõnul koresöödas, heinas ja silos kahekordselt ohtlikud.

Esiteks mõjutavad need loomade tervist ja vähendavad piimatoodangut.

Teiseks ohustavad need loomalt saadavaid toiduprodukte. Enamik silos esinevaid mükotoksiine siiski ei kandu üle toitu (piimasse, lihasse).

Mükotoksiinid satuvad sööta põhiliselt põllult enne koristust, koristuse ajal, kuivatamisel ja transpordil, aga ka säilitamisel ebasobivates hoiutingimustes.

Hollandi teadlased on uurinud mükotoksiinide päritolu silodes ja tuvastanud, et kõige rohkem saastub silo mükotoksiinidega põllul, enne kui materjal silohoidlasse jõuab.

Uurimused on näidanud, et silos, mis sileeriti kohe pärast niitmist ilma närvutamiseta, oli vähem mükotoksiine, võrreldes närvutatud materjalist valmistatud siloga.

Mükotoksikooside vältimiseks loomadel on oluline, et hallitusseened ja mükotoksiinid ei satuks looma organismi.

Selleks tuleks kahtlase kvaliteediga söödast võtta proovid ja neid mükotoksiinide sisalduse suhtes analüüsida.

Kuna hallitusseened ja müko­toksiinid ei jagune söödas ühtlaselt, vaid paiknevad kontsentreeritud kolooniatena, on õige söödaproovi võtmine keeruline ning sööda analüüsimisel võib saada väga erinevaid tulemusi.

Ebaõige info mükotoksiinide leidumise kohta võib põhjustada suurte söödapartiide asjatut väljapraakimist, ning vastupidi, saastunud partiile heakskiidu andmine võib tuua loomadele kaasa tõsiseid tervisekahjustusi.

Hallitusseente toodetud müko­toksiinid on nähtamatud, lõhnatud ja maitsetud seenemürgid.

Enamik mükotoksiine on keemiliselt stabiilsed, resistentsed temperatuurile, peavad vastu säilitamisel ja töötlemisel, need ei hävi sööda konserveerimisel (kuivatamisel, sileerimisel).

Söödateadlaste sõnul tuleb söötade kuivatamisse, sileerimisse ja konserveerimisse suhtuda erilise hoole ja tähelepanelikkusega.

Söötadesse satuvad mikroobid peamiselt taimedelt. Pärast taimede niitmist hakkavad need tormiliselt arenema ja põhjustavad mädanemist või käärimist. Taimne sööt rikneb ja kaotab oma toiteväärtust.

Farmide ­moderniseerimisel on olnud silol järjest suurem roll. Koos kaasaegsete vabapidamislautade ehitamisega on juurutatud lehmade söötmine täisratsioonilise segasööda baasil, mis erineb radikaalselt seni kasutatud klassiviisilise söötmise põhimõtetest.

Palju paremini kui lüpsiplatsiga vabapidamislautades võimaldab robotlüpsitehnoloogia rakendamine korraldada lehmade söötmist nende vajaduste järgi. Eriti oluline on, et robotlautades saab individuaalselt läheneda lehmade söötmisele laktatsiooni algul, kohe pärast poegimist.