Kas mahedalt peetavatel lüpsilehmadel on parem elu?
Piimaveiste heaolu võrdlev uuring mahe- ja tavakarjades vaba- ja lõaspidamisel, mida tutvustatakse värskes Mahepõllumajanduse Lehes, tehti kümne mahe- ja kümne tavakarja 2007.-2009. aasta andmete põhjal.
Valim koostati sarnase tõulise koosseisuga karjadest, kus nii mahe- kui tavatingimustes rakendati vabapidamis- ja lõaspidamissüsteemi. Karjades domineerisid eesti holsteini ja punast tõugu veised.
Erinevaid indikaatoreid (mastiit, sigimisprobleemid,jalgade tervislik seisund, produktiivne eluiga karjas, vasikate tervis, poegimisraskused, poegimishalvatus ja veterinaarravi kulg) võrreldes toodi välja tendentsid ning näitajate erinevused üksikute karjade vahel.
Tõdeti, et mahetingimustes on loomadel üldiselt suurem liikumisvabadus kui tavatingimustes. Maheloomade jalgade paremat tervist soodustab ilmselt asjaolu, et vabapidamisel kasutatakse sügavallapanu, mis on pehme ja sarnasem looduslikule pinnasele. Lamamisaseme mugavus on jalaprobleemide ennetuses samuti tähtis, sest loomulikus keskkonnas kulutavad veised umbes 70% ajast lamamisele. Kui ase pole piisavalt pehme, siis lamamisaeg väheneb ja koormus jalgadele suureneb.
Arvestades mitmeid tunnuseid koosmõjus järeldasid teadlased, et parema jalgade tervise, vähemate sigimisprobleemide ja suurema piimatoodangu tõttu mõjub vabapidamine piimaveistele hästi, seda nii mahe- kui ka tavakarjades.
Uuuringu tulemuste põhjal ei saa siiski teha kaugeleulatuvaid järeldusi, sest valim oli väike ja erinevused sama pidamisviisiga karjade vahel suured. Lisaks tuleks põhjalikumalt uurida eelkõige mastiiti ja vasikate tervist. Küll sai aga selgeks, et tootjad vajavad täiendavaid teadmisi bioohutusmeetmete ning loodusravi võimaluste kohta.
Uuringu tulemustest täpsemalt saab lugeda Mahepõllumajanduse Lehest.
