Kas mahelehm lüpsab end haigeks?
Tänavu lõppes Kuusalu valla talupidajal Ants Aamanil viieaastane mahetootmise periood ja sellega loobus ta ka edaspidisest mahetoetusest.
Mees tunnistab, et on hingelt küll mahetootja, aga oma otsusega rahul, sest nüüd saab ta oma lehmadele lisaks silole vabalt jõusööta anda.
“Praeguste reeglite järgi mahetootmine ei sobi lüpsilehmadele, eriti holstein-friisi tõugu lehmadele, keda on palju aretatud ja kelle lüpsivõime on suur,” tõdeb piimakarjapidaja, kelle karjas on 40 lüpsilehma.
“Mahesöödaga ei saa nende loomade proteiinivajadust rahuldada ning hale on vaadata neid loomi, kes peavad oma keha ressursside arvelt lüpsma ja seetõttu kõhnaks muutuvad. Kui tervislik see piimgi siis olla saab?”
Söödavilja on võimatu leida
Paljude mahetootjate arvates ei ole sajaprotsendiliselt mahesöödaga võimalik korralikke piimakoguseid saada, kuna häid mahedalt toodetud proteiinisöötasid ei ole võtta.
Aaman nendib, et mahetootmisel lubatud kvaliteetset söödavilja on Eestis raske leida. “Kohalik mahesööt oli umbrohtu nii täis, et võttis loomadel kõhu lahti,” tunnistab endine mahetootja, kes ise teravilja ei kasvata.
Aaman oli aastaid tunnustatud mahetootja, kellel Karukämbla kaubamärkki patenteeritud ja auto tagumist küljeklaasi ehib, kuid tema lehmade piim jõudis tarbijateni tavapiimana. Tal ei ole oma väikemeiereid ning piimaringil pumbati tema loomade toodang ühte mahutisse teiste, tavalehmade piimaga. Põllumajandusameti andmetel oli Eestis 2010. aasta seisuga 202 mahedat piimakarjakasvatajat ja kaks tunnustatud käitlejat — Saidafarm ja Pajumäe talu.
Eesti lehmade keskmine aastane piimatoodang küünib üle 8000 kg, kuid mahetootmises on Aamani sõnul normaalne 5000 kg.
“Kui toodang on 7000, siis hakkavad inspektorid juba kahtlustama ja uurima, et tootja petab,” nendib talupidaja, kelle sõnul toob väiksem toodang lisaks väiksemale piimatulule kaasa olukorra, kus mullikaid on tõuloomadena võimatu müüa.
“Kui ema ja vanaema toodang jääb alla 8000 kilo, ei osta seda mullikat keegi,” teab Aaman, kes on piimaühistu
E-Piim nõukogu liige.
Hetkel puuduvad Eestis ametlikud andmed mahelehmade keskmise piimatoodangu ning selle koostise ja kvaliteedi kohta.
Eesti Maaülikooli teadurid Margo Tani ja Ragnar Leming nendivad maikuu Maamajanduses, et olukorras, kus karmistuvad nõuded mahetootmises kasutatava sööda kohta, pole ime, et mahelehmade arv ei ole märkimisväärselt suurenenud. Samas märgivad nad, et mitmes Euroopa riigis saadakse mahetootmisel ka 9000kg aastatoodanguid.
Ainus lahendus — hea silo
Teine Harjumaa mahepiimatootja, Ida-Euroopa ühe suurima mahefarmi AS Saidafarmi peremees Juhan Särgava tunnistab, et loom ei lüpsa rohkem kui jaksab ning mahetootmisele üleminekul on toodangu langus paratamatu.
“Mul langes aastatoodang 1000 kilo võrra, samas on kulutused ravimitele ja lisasöödale kallid ning piimaga on neid raske tagasi teenida,” möönab Särgava, kelle sõnul on mahetootmises teised rõhuasetused ning tavatootmise omast erinev kulude ja tulude arvestus. Näiteks, kuigi toodang on väiksem, püsib lehm karjas kauem.
“Peaaegu oleksin ka käega löönud, aga nüüd seda sammu enam ei teeks, sest mahetootmisest tavatootmisse tagasi minek nõuab ka kulutusi,” ütleb Särgava. “Mahetootmise puhul on toetusel suurem osa, ja kui mahetoetusest loobud, tuleb vaakum täita suurema saagiga. Aga see ei käi üleöö.”
Samas rõhutab Särgava, et mahetootmise üks idee on sööt ise toota ja oma loomade sõnnikuga põldu väetada.
“Kui aasta tagasi oli söödavili poole odavam, siis ei olnud see nii suur probleem kui praegu,” põhjendab ta, miks on mõistlik sööta ise toota.
Ta lisab, et mahelehmad peavad saama head ristikurohket silo ning proteiini puudujääki saab korvata ka hernega.
Teemal “Kuidas sööta mahelehmi?” lugege ajakirja Maamajandus maikuu numbrist.
