Kas me seda kasepakku üldse tahame?
Kase kasvatamisel tehtavad tööd või vajadused ei ole teiste puuliikide omadega võrreldes probleemsemad. Aru- ja sookased pole kasvukoha suhtes liiga nõudlikud ja nende puitu saab kasutada mitmeks otstarbeks.
Probleemid tekivad aga siis, kui metsaomanik plaanib kase ümarmaterjali müüa. Tema võimalused seda teha sõltuvad:
• turu nõudlusest kase ümarmaterjalide (küte, paberipuit, saepakk, vineeripakk, spoonipakk) järele ja nende hindade muutustest;
• värske turuinfo hankimisest ja kasutamisest;
• oma metsade koosseisu ja kvaliteedi tundmisest;
• raietöö tegijate järkamisoskusest.
See loetelu moodustab nagu maleülesande, kus võitjaks tuleb kõige ettenägelikum ja informeeritum strateeg. Ei piisa, kui omanik valdab hästi ühte tegurit neljast – ta peab suutma kiirelt otsustada, arvestades kõike.
Muidugi võib võtta kuulda nõuandeid, kuid kahjuks selgub otsuse õigsus hiljem.
Praegune turuolukord on eriti keerukas oma kiire muutumise tõttu ja tundub, et stabiilsuse aeg ei saabu veel niipea.
Peale selle on Eesti metsandus oma väiksuse ja suure ekspordisõltuvuse tõttu välismõjust haavatav. Jagades infot ja võimalusi ning tehes koostööd, võidaks nii tööstus kui metsamehed, aga konkurents segab. Ometi võiks väike Eesti olla suurriikidest hoopis paindlikum ja kiirema reaktsiooniga.
Ühte probleemi saaks algatuseks kergesti leevendada: tuleks käsitleda ümarsortimentide kvaliteeti ja mõõtmist ühte moodi. See ei tähenda ostunõuete üks ühele kopeerimist oma tooteid arvestamata, vaid kvaliteedinõuete tõlgendamise ja mõistete suuremat ühtlust.
Magusaim on spoonipakk
Ühikuhinnalt kõige magusam on kase spoonipakk, päris hästi mõjub rahakotile ka vineeripaku müük. Saepaku ehk kasepalgi hind on ikka kõrgem paberipuidu omast. Kütte kui energiatoorme väärtus on samas viimastel aastatel tublisti kasvanud ja võistleb paberipuidu omaga.
Soojavajadus on ju nagu särk ihule lähemal, sõltub ilmastikust ja just siseturu arengust. Küttesüsteeme ehitatakse järjest enam omamaisele puidule lootes, mis on strateegiliselt hea, sest soojamajanduse sisemaine areng on igal juhul sujuvam kui välismõjudest sõltuv paberipuiduturg. 2009 kevadel oli näiteks kindlam müüa kasekütteks ka paberipuiduks kõlbav materjal. Sellel ajal meenutasid raietööd küll hädatappu.
Tegelikult kaotavad metsaomanikud sageli veelgi rohkem tulu, kuna ei oska hinnata õigesti vineeri-/spoonipaku potentsiaali oma metsas. Mõnel pool on tõesti kaasikud nii kõveratüvelised, et peale paberipuidu ja kütte pole muud mõtet järgata. Olukord on selline näiteks paljudel Lääne-Eesti ja saarte metsaomanikel. Kesk- ja Lõuna-Eestis leidub rohkem parema tüvekvaliteediga kaasikuid.
Kaskede kasvatamisega pole endistes kolhoosi- ja sovhoosimetsades eriti tegeldud, rohkem on mõjunud kasvukoha tingimused. Kenad kased võivad olla puistu koosseisus vähemuses ja neid üksikuteks kalliteks nottideks järgata pole mõtet.
Lähedaste lankide korral võiks kaaluda muidugi spoonipaku ühiskoormate koostamist. Hinnavõit oleks sel juhul tagatud. Tuleb vaid koostööd teha – aidates naabrit, aitame ka ennast.
Otsus enne raiet
Ilus jutt küll, kuid selleks, et oma töid ja müügivõimalusi planeerida, peab suutma sortimente prognoosida enne raietööde alustamist. Olen üsna veendunud, et väikemetsaomanikud vajaks eelprognoosi tegemisel nõustajate abi. Küsida pole häbiasi, pealegi on erametsanduse konsulenditeenus toetatav ehk selle eest maksab riik. Õigeaegne raieaja ja sortimentide valik on määrava tähtsusega. Vahel on kasulikum tööd aastakese edasi lükata.
Üks suur risk on veel, et valitud raiu-ja ei oska järgata vastavalt etteantud nõuetele, vaid teeb seda n-ö kõhutunde järgi. Kase ümarmaterjalide valdamisega on veel palju arenguruumi. Näiteks on levinud, et järgatakse lihtsalt teatud pikkusmõõdus pakku ja ei tulegi selgelt esile, kas mõtleme saeveski, vineeri- või spoonitööstuse jaoks valmistatud notti. Muide, Eesti puidutöötlejate kvaliteedinõuetes on sageli kasutatud üldise järgatud tüveosa nimetusena terminit “palk”. Õnneks pole ametlikult kohanud väljendi “paberipuidu palk” kasutamist, aga “vineeripaku palk” ja “spoonipaku palk“ on tavapärased. Selline mõistete kasutus võib segadusse ajada just väheste kogemustega metsamehi.
Palk märgib ikkagi saetööstuse otstarbeks järgatud tüveosa. Notiks võime nimetada lihtsalt iga pikemat järgatud ümarmaterjali üldiselt. Pakul peaks ees olema laiend, mis näitaks kasutusvaldkonda.
Tabelist selgub, et spoonipaku minimaalne kvaliteet sobib nii vineeripakuks kui saepakuks, samas kasepalgi ehk saepaku minimaalne kvaliteet ei sobi ei vineeri- ega spoonipakuks.
Tehased jagavad ostetavad pakud üsna sageli veel omakorda kvaliteediklassidesse.
Leidub ka muid väikesi erinevusi, kuid segadust tekitav on kutsuda kõiki kolme lihtsalt pakuks või palgiks. Nimetagem asju õige nimega, pidades silmas ka mõõte ja kvaliteeti.
Lõpetuseks: me tahame seda kasepakku kindlasti.
