Rapsi osatähtsus külvipinnas ja sagedus külvikorras kipub kohati ületama kriitilist piiri ning see loob eeldused ohtlike haiguste levikuks.

Kui põhilisi rapsihaigusi – ristõieliste kuivlaiksust (Alternaria brassicae) ja valgemädanikku (Sclerotinia sclerotiorum) – saab hästi tõrjuda ka keemiliste vahenditega, siis ristõieliste nuutri (Plasmodiophora brassicae) tõrjeks efektiivseid preparaate ei ole. Selle haiguse vältimiseks jääb loota vaid ennetavatele meetmetele.

Rapsi nuutrioht laieneb

Ajast aega on nuutrit peetud kapsarohkete köögiviljakülvikordade probleemiks. Viimasel kümnendil aga – seoses ristõieliste õlikultuuride kasvupinna järsu suurenemisega – kostub paljudest maailma põllumajanduspiirkondadest ärevaid teateid üha kasvavast nuutriohust rapsikasvatuses.

Probleemi olulisusele viitab ka see, et 2013. aastal Kanadas toimunud suurel nuutriteemalisel seminaril esinesid nimekad teadlased paljudest riikidest. Nii näiteks on olukord nuutriga väga keeruline Kanada rapsikasvatuse piirkondades, Austraalias, Indias, Rootsis jm. Nuutrist on üsna ulatuslikult nakatunud ka Poola ja Saksamaa põllud. Eriti just seal, kus külvikord on lühike, nii et raps kipub korduma juba iga kahe-kolme aasta tagant.

Viimastel aastatel on ka Eesti mitmes piirkonnas täheldatud rapsi tugevat nakatumist nuutrisse. Tootjate kogemustel on nuutri koldelise levikuga põldudel rapsi saagikus jäänud isegi alla 1 t/ha. On esinenud juhtumeid, kus nuutrinakkusega põllule külvatud taliraps on kevadeks praktiliselt 100% hävinud (vt fotod).

Nuutri bioloogiast

Nuutrihaiguse tekitajaks on mullas elunev organism Plasmodiophora brassicae, kes kahjustab ristõieliste, sh ristõieliste umbrohtude juurekava, tekitades neil moondeid ja pahkasid.

Juurte tugeva kahjustuse korral taimed hävivad. Kiduraks jäänud taimed ei õitse normaalselt, tugeva nakatumise korral ei moodusta kõtru.

Nuutrihaigusega põllul annab raps kesise seemnesaagi, seejuures võib ka seemnete õlisisaldus olla normaalsest märksa madalam.

Juurepahkade lagunemisel satuvad haigusetekitaja paksuseinalised puhke- ehk püsieosed (tsüstid) uuesti mulda, kus on eluvõimelised kuni kaheksa aastat, mõnedel andmetel isegi 20 ja rohkemgi aastat. Ebasoodsate keskkonnatingimuste suhtes on püsieosed suure vastupanuvõimega.

Sobivate tingimuste (piisavalt niiskust ja soojust) ning peremeestaimede olemasolu korral püsieosed idanevad, mullavees edasi liikuvad rändeosed tungivad ristõieliste juurtesse, tekitades moondeid ja pahkasid.

Nuutri profülaktikast

Haigusetekitaja elutsükkel kordub ja tema kontsentratsioon mullas suureneb pidevalt. Põllul esialgu koldeliselt avalduv kahjustuspilt võib üsna kiiresti laieneda kogu põllu ulatuses. Nuutrisse nakatumise oht on suurem kergema lõimisega ja happelisematel muldadel. Ka lööb haigus tugevamini välja liigniisketes kasvukohtades.

Kõigepealt viljavaheldus – ristõieliste kultuuride kasvatamisel tuleks vahet pidada 5–7 aastat, reaalse nuutriohu korral vähemalt kaheksa aastat. Külvikorras on vaja pidevalt tõrjuda ristõielisi umbrohtusid – nuutri vaheperemeestaimi.

Igati tuleb vältida nuutrieoste kandumist sellest haigusest saastumata põldudele. On tähelepanekuid, et sageli saab nuutri levik alguse põllule sissesõidu teedelt ja nende

kõrval­aladelt. Seega toimub nakatamine liiklusvahendite ja põllutööriistade vahendusel. Ühelt põllult teisele sõites kannab põllutehnika, kui seda korralikult ei puhastata, nuutrinakkusega põllult koos mulla ja tolmuga ka haiguseoseid veel nakkusvabale põllule.

Nuuter võib edasi kanduda ka jalanõudega, nakatunud põllu mullaga saastunud kartuli- ja teraviljaseemnega, sõnnikuga – kui loomi on söödetud mullaga saastunud söödaga jne.

Teoreetiline võimalus nuutri levikuks on ka dreeni- ja kraaviveega, kui kogutud vett kasutatakse näiteks põldude vihmutamiseks.

Happelisi muldi tuleb lubjata, sest nuuter eelistab oma arenguks happelist keskkonda. Mulla pH peab olema vähemalt 7. Kuigi on teada, et tugevalt nakatunud põllul ei aita ka suured lubjanormid nuutrit märkimisväärselt pidurdada.

Tänapäeval vahetuvad nii mõnelgi juhul põldude peremehed kiiresti, ka on tavaks saanud rendimaade kasutamine. Seejuures ei teata alati põldude pikemat ajalugu.

Nimelt: kas ja millal varem on seal ristõielisi kultuure (rapsi, rüpsi, söödakapsast, peakapsast jt) kasvatatud? Kas on ka nuutriga tegemist olnud?

Tootjad oleksid väga huvitatud võimalusest saada ennetav ülevaade planeeritava rapsipõllu sanitaarsest seisundist, eelkõige nuutriohu võimalikkusest. Selline teave aitaks välistada juhtumid, et raps külvatakse nuutrinakkusega põllule, kus loodetud saaki ei saada või see halvemal juhul täielikult hävib.

Uuemat teavet maailmast

Rootsis on rapsi populaarsuse tõus põhjustanud viimasel ajal ägedaid nuutripuhanguid nii tali- kui ka suvirapsi põldudel.

Varasema praktika kohaselt kasvatati rapsi või rüpsi külvikorras igal neljandal aastal. Kuigi ka selline ajavahemik ei olnud piisav nuutrist hoidumiseks, sagenevad kaasajal juhtumid, kus ristõielised korduvad põllul juba igal kolmandal aastal.

Uute paremate talirapsisortide kasvatamisel on külviaeg nihutatud üha varasemaks, juba augusti algusesse. Rootsi, aga samuti inglise teadlased näevad selles ohtu nuutrihaiguse ägenemiseks. Sel ajal on mulla temperatuur veel piisavalt kõrge, et võimaldada nuutrieoste liikumist rapsijuurtesse, seal intensiivset paljunemist ja pahkade tekitamist.

Rootsis aastatel 2009–2015 kestvas programmis uuritakse mullakaudseid haigusetekitajaid, kusjuures põhieesmärk on nuutri avastamine ja kaardistamine. Selle tulemuseks on, et alates 2012. aastast aitavad DNA-l baseeruvad mullaanalüüsid tootjail paremini (ja nuutriohtu vähendavalt) planeerida külvikordi.

Saksamaal on nuuter ajast aega olnud köögiviljakasvatajate mureallikas. Selle haiguse vaoshoidmise üks võimalus oli kasutada väetamiseks ohtralt lubilämmastikku ehk kaltsiumtsüaanamiidi.

Tänapäeval mõjutab nuuter aga väga oluliselt ka Saksa rapsikasvatust. Nuutri ägeda leviku peapõhjus on liiga lühike külvikord, s.t ristõieliste kasvatuspaus on liiga napp.

Teatavasti loodi Saksamaal esimesena maailmas nuutriresistentne talirapsi sort ‘Mendel’ (2001), mis vaatamata teistest kaasaegsetest sortidest madalamale saagipotentsiaalile on siiani turul püsinud. 2013 veebruaris teatas Saksamaa sordiamet, et Syngenta on toonud turule uue nuutriresistentse talirapsi sordi ‘SY Alister’.

Nuutrialased teadusuuringud molekulaarbioloogilisel tasemel on keskendatud selle haiguse paljudele aspektidele, sh patogeeni rassidele, patogeeni ja peremeestaime vahelisele hormonaalsele ainevahetusele, peremeestaimede resistentsusele, sordiaretuses rassispetsiifilise resistentsuse saavutamisele jne.

Inglismaal 2007–2009 tehtud ulatuslike uuringutega tuvastati, et seal oli nuuter levinud kõikides rapsikasvatuse piirkondades. Nuutriga oli nakatunud 52% põldudest. Tugevalt nakatunud põldudel oli saagikadu rohkem kui 50% potentsiaalsest saagikusest.

Nuutrikahjude vähendamist võimaldavate abinõude võrdleval uurimisel selgus, et nuutriresistentsete sortide (‘Mendel’ ja ‘Cracker’) kasvatamine tagas nuutritõrjes, olenevalt kasvatuspiirkonnast, 50–95% efek­tiivsuse.

Suures koguses lubimaterjalide (CaCO3 8 t/ha) ja kaltsiumtsüaanamiidi (muuseas, rapsi puhul selle kasutamist ei pooldata) muldaviimine, samuti Solubori kasutamine küll vähendas nuutri põhjustatud kahjusid, kuid mõistagi ei likvideerinud seda haigust.

Inglismaal peetakse rapsinuutriga võitlemisel kõige olulisemateks abinõudeks muldade testimist nuutrinakkuse ja pH suhtes ning rotatsioonide pikendamist. Resistentsete sortide ning mitmesuguste lupja ja toiteelemente, sh boori sisaldavate mullaparandusainete kasutamine aga on nuutritõrjes andnud üsna vastuolulisi tulemusi.

Austraalias on ristõieliste nuutri esinemist täheldatud 1890ndatest alates. Haiguse kiire eskaleerumine ja suured saagikaod viimastel kümnenditel sundisid riiki käivitama nuutri uurimise koordineeritud programmi, mis kestis 2010. aastani.

Programmi põhitulemus on, et nuutri molekulaarsete avastamismeetodite ja integreeritud tõrjemeetodite (hea tootmishügieen, haiguse varajane avastamine, mulla happesuse vähendamine, lubi- ja boorväetiste kasutamine, fungitsiidide strateegiline kasutamine jne) rakendamise abil saavutati saagikadude vähenemine.

Integreeritud strateegia edukas rakendamine võimaldas peaaegu loobuda mulla fumigeerimisest, mida varem tehti nuutri tõrjeks.

Kanadas pärinevad esimesed teated rapsi nuutrist alates 2003. aastast. Viimase kümnendi jooksul on suures Alberta rapsikasvatuse piirkonnas nuutrist nakatunud pind suurenenud rohkem kui 90 korda.

Kui Kanadas üldiselt loetakse jätkusuutlikuks kolmeväljalist külvikorda (raps, teravili, kaunvili), siis järsult suurenenud nõudlus õlikultuuride järele on viinud selleni, et rapsi kasvatatakse kaheväljalises külvikorras ja sageli isegi monokultuuris.

Drastilist saagilangust rapsi sellise kasvatussageduse korral on aidanud veidigi ohjes hoida nuutriresistentsete sortide (sh ‘Mendel’) kasvatamine. Kuid need sordid on resistentsed vaid teatud patogeenitüvede suhtes.

Soovitus rapsitootjaile sisaldabki vaid kaheaastase intervalli pidamise ja resistentsete sortide kasvatamise nõuet.

Kanada teadlased tegelevad nuutritõrje probleemidega mitmekülgselt: uuritakse viljavaheldust, nakkuse levikuteid, haigusetekitaja tüvesid, nuutri vaheperemeestaimi, fungitsiide ja mikroobseid biofungitsiide, resistentsuse geneetikat jpm.