Eesti Jahimeeste Selts oma tegevjuhi vahendusel on asunud seisukohale, et uus seadus hävitaks jahinduse.

“Lõpuks ometi saab ka maaomanik võimaluse omal maal jahindusotsustes kaasa rääkida,” näeb uues seaduses õiget sammu erametsaliit. Sama meelt on talupidajate keskliit.

Maaomaniku jahiõigus

Kõige rahulikumalt suhtutakse uue seaduse tulekusse piirkondades, kus kohalik jahiselts ja maaomanikud koostööd teevad. “Me juba elamegi uue seaduse järgi,” nendib näiteks Vardi jahiseltsi juht Taavi Ehrpais.

Selles mõttes ei muutu midagi, et uus seadus jätab alles suured jahipiirkonnad, minimaalselt 5000 ha, mille alusel käib suur-ulukijaht (põder, punahirv, metssiga, metskits, hunt, ilves, karu).

Praegu on nii, et jahimehed, kes on saanud jahipiirkonna kasutamise õiguse, maksavad selle eest riigile. Maaomanikud, kelle maad jahipiirkonda jäävad, on pidanud aga lihtsalt leppima, et nende valdustes teised inimesed jahti peavad. See on, miks seaduse muutjad praeguse seaduse põhimõtteid nõukogulikuks nimetavad.

Tegelikult ütleb ka praegune seadus, et maaomanikul on õigus oma maal jahinduse korraldamiseks tingimusi seada. Jahitunnistuse olemasolul tohib ta seal väikeulukeid küttida ja saab jahi oma maal ka hoopis keelata.

Kui maaomanik hakkab praeguse seaduse järgi oma jahiõigust kasutama, ei pruugi tal see õnnestuda. Jahimehi ei kohusta miski tema seatud tingimusi arvestama. Väikeulukeid saab jahimehest maaomanik küttida vaid siis, kui ta valdused on vähemalt 20 ha suured ja ühes ringpiiris.

Uus jahiseadus kaotab 20 ha piiri ja annab maaomanikule õiguse ka ise jahti korraldada. See puudutab just väikeulukeid.

Seadusetegijad selgitavad seda kopra näitel. Kui tekivad koprakahjustused, aga jahipiirkonna kasutaja mingil põhjusel ei võta midagi ette, on maaomanikul õigus appi kutsuda näiteks tuttavad jahimehed kas või teisest Eesti otsast.

See kõik peab muidugi käima vastavalt jahipidamiseeskirjale.

Täiesti uus säte uue jahiseaduse eelnõus on maaomanike võimalus jahipiirkonna kasutaja välja vahetada.

Praegune eelnõu ütleb, et kui kaks kolmandikku piirkonna maaomanikest esitab ühise taotluse, jääb jahipiirkonna kasutaja kasutusloast ilma.

Kahepoolsed hirmud

Säte on tekitanud kõhedust jahimeeste poolel.

Keskkonnaministeerium põhjendab, et selline võimalus peab maaomanikel olemas olema äärmuslikeks puhkudeks, kui jahimehed omanikega ei arvesta.

Maaomanikud leiavad, et kui suhted jahimeestega on korras, pole põhjust protestida.

Jahimehed pelgavad aga suurmaaomanikke, kes võivad 2/3 sätte abil oma jahipidamishuvide nimel piirkonnast senise kasutaja välja süüa.

Maaomanikke hirmutab, et uue seaduse eelnõus ei ole otsest kohustust, et jahipiirkonna kasutaja ja omanike vahel oleks sõlmitud kirjalikud lepingud, mida omanikud pooldaks.

Seadusandja ütleb, et lepete vorm jääb jahimeeste ja omanike vaheliseks asjaks. Küll nõutakse aga, et kui jahimehed piirkonna kasutusõigust taotlevad, tuleb taotlusele lisada maaomanikega sõlmitud kokkuleppeid kinnitav nimekiri.

Jahiulukitest hüvitab riik praegu pruunkaru, hundi ja ilvese tekitatud kahjusid. Uus eelnõu toob juurde põdra, punahirve, metssea ja metskitse põllul või metsas tekitatud kahju hüvitamise.

Kahjustuste hüvitamine

Kehtestatakse maaomaniku omavastutusmäär (praegu eelnõus 30% kahjustustest) ja hüvitis. Keskkonnaministri määrusega kehtestatakse kahjustuste hindamise metoodika.

Maal, kus jahti peetakse, on kahjustuste hüvitaja jahipidaja, ja kaitsealadel, kus jaht keelatud, hakkab sõraliste kahjusid hüvitama riik.

Hüvitise määr on eelnõus veel lahtine.

Uus seadus ei hakka reguleerima jahimaade renditasu, mis jäetakse vabaturule ehk jahimeeste ja maaomanike asjaks.

Kuna riigile jääb jahipidamiseks vaid üks jahipiirkond, võib vabaturgu hakata mõjutama see, mida teeb RMK, kui oma halduses olevaid jahimaid jahimeestele kasutada annab.

Jahimehed kardavad, et RMK määrab renditasuks liiga kõrge hinna ja maaomanikud võivad hakata RMKst eeskuju võtma. Teisalt: kui maaomaniku huvi on, et keegi ta maadel ulukeid ohjes hoiab, ei tasu tal jahimehi kõrge rendisummaga peletada.