Vabaerakonna hinnangul oleks Eesti riigil põhjust algatada EL-i kaudu Venemaa vastu veel täiendavalt kaks WTO kaubandusreeglite rikkumise alast vaidlust.

Esimene neist puudutab 9. jaanuaril 2014. aastal Venemaa poolt ca 30 Eesti toidutööstusele (valdavalt kala- ja piimatööstustele) oma toodangu Venemaale sisseveokeelu rakendamist. Keeldu põhjendati tol korral samuti sanitaar- ja fütosanitaarnõuete mittetäitmisega. Keeld lahenes Eesti ettevõtetele kasulikult üksnes hilisema Venemaa poolse kontrolli ja järelvalvega. Ajutine ekspordilubade tühistamine kandis endas ennekõike Eesti ettevõtetelt turgude ülevõtmise ja solgutamise eesmärke.

"Sama janti korrati eelmine nädal. Esmalt tuli 13. veebruaril Venemaa toidu- ja veterinaarjärelvalve asutuselt Rosselhoznadzor teade sellest, kuidas Venemaale ekspordiks luba omavate ettevõtete nimekirjast võeti maha enamik Euroopa Liidu toiduainetööstuse ettevõtted, sealhulgas enamik Eesti toiduettevõtted. 15. veebruaril tuli aga välja otsus, et need load on taastatud. 17. veebruaril tuli siis uus otsus, et enamus EL-i toiduettevõtete ekspordiload Venemaale on ikkagi tühistatud," selgitas Nurm.

Kuna selles vahemikus ei kontrollitud Venemaa poolt mitte ühtegi Eesti ega ka Euroopa Liidu toiduettevõtet, viitab selline tõmblemine Nurme sõnul üheselt, et ekspordilubade tühistamise aluseks pole mitte järelkontrollide alusel tuvastatud reaalsed sanitaar- ja fütosanitaarnõuete rikkumised, vaid üksnes Venemaa protektsionistlik sisekampaania, mis on otsene WTO kaubandusreeglite rikkumine.

Teine juhtum on seotud pärast Krimmi annekteerimist ja agressiooni Ida-Ukrainas Venemaa poolt 7. augustil 2014.a kogu Euroopa Liidu toidusektorile impordikeelu rakendamisega. EL omalt poolt ei rakenda aga Venemaa toiduainetele mingeid kaubanduspiiranguid.

"Eesti (ja EL) ei ole nende kaubandusreeglite rikkumiste eest esitanud Venemaale WTO-s seni mitte ühtegi nõudmist. Kuna Eesti on Venemaaga senisest kaubavahetusest kõige rohkem kaotanud riik, eeldaks siinkohal ka vabariigi valitsuselt aktiivsemat oma ettevõtjate huvide kaitset," rõhutas Nurm.

Probleem sai alguse sigade Aafrika katku leiuga Leedus

Probleem Venema aja WTO vahel sai alguse juba 2014. aastal, kui 24. jaanuaril avastati esimene Aafrika seakatku juhtum Leedus. Päev hiljem keelustas Venemaa elussigade ja sealiha impordi kogu Leedu territooriumilt, põhjendades seda WTO sanitaar- ja fütosanitaarnõuete (SPS) lepingu rikkumisega.

27. jaanuaril 2014.a keelustas Venemaa esmalt elussigade ja sealiha sisseveo ka Poolast, kohe seejärel aga kogu EL-i territooriumilt tulenevalt jällegi Aafrika seakatku levikust ning sanitaar- ja fütosanitaarnõuete (ehk WTO SPS lepingu) rikkumisest. 2. aprillil 2014.a keelustas Venemaa ka töödeldud sealiha toodete impordi Leedust ja Poolast.

25. juunil 2014.a avastati esimene Aafrika seakatku juhtum Lätis ja 8. septembril 2014.a Eestis. Nendelegi juhtumitele vastusena keelustas Venemaa elussigade ja sealiha impordi alates 27. juunist 2014.a Lätist ja 11. septembrist 2014.a Eestist.

Sellele vastusena algatas Euroopa Liit juba 8. aprillil 2014.a Venemaa vastu WTO vahekohtus vaidemenetluse, mida hiljem ilmnenud uute asjaoludega kuni septembrini täiendati. EL-i seisukoht oli, et Venemaa poolt Leedule, Poolale, Lätile ja Eestile individuaalselt (nn liikmesriigi sisseveo keelud) ning EL-ile (üldiselt kogu ühenduse territooriumilt) kehtestatud elussigade ja töödeldud sealihatoode sisseveokeelud on olnud ebaseaduslikud ja vastuolus WTO SPS lepingutega, mida Venemaa on kohustunud peale 2012. aastal WTO-ga liitumist järgima.

19. augustil 2016.a jõudiski WTO vahekohus seisukohale, et Venemaal oli õigus rakendada elussigade ja sealiha sisseveokeeldu üksnes nende riikide territooriumitel asuvatele ettevõtetele, mis jäid konkreetselt Aafrika seakatku avastamise järgselt kehtestatud piirangutsooni kas Leedus, Poolas, Lätis või Eestis. Küll aga puudus Venemaal õiguslik alus piirata elussigade ja sealiha importi mujalt ühenduse territooriumilt.