Kaul Nurm: Valitsus otsustas olulise GMO-küsimuse ära põllumajandustootjate selja taga
Teine puudutab käesoleva aasta märtsis juba jõustunud parlamendi ja nõukogu direktiivi, mille alusel Euroopa Liidu liikmesriigid pidid 3. oktoobriks Euroopa Komisjonile teatama, kas nad soovivad keelustada GMO-de kasvatamist oma territooriumil.
Kuna Eesti valitsus oma taotlust ei esitanud, anti sellega ka oma sisuline nõusolek GMO-de kasvatamiseks kogu Eesti riigi territooriumil. Veelgi kummalisem on aga asjaolu, et nii olulise küsimuse otsustas valitsus ära ilma põllumajandussektoriga isegi aru pidamata. See pole muideks esimene kord, kui valitsus ei adu oma vastutust sektori pikaajaliste sõlmprobleemide lahendamisel.
Senistest seisukohtadest GMO-de reguleerimisel
Euroopa Liit on kehtestanud põhjaliku ühendusesisese õigusraamistiku geenimuundatud toidu ja sööda lubamise, kasvatamise, jälgitavuse ja märgistamise kohta alates 2001. aastast. GMO-de lubatavus „vabastati“ aga hiljem Euroopa Liidus üldtunnustatud nn ettevaatlikkuse printsiibist ja see taandati vaid teaduslikule printsiibile, ehk ohutuse küsimuseks inimeste ja loomade tervisele ning keskkonnale. Võiks öelda, et see oli esimene kord kui EL loobus oma ettevaatuseprintsiibist ja andis järele USAs rakendadavale toiduohutuse põhimõttele.
Nii ei ole alates GMO-de kasutusse lubamise seadusandluse jõustumisest liikmesriigid ministrite nõukogus kordagi hääletanud kvalifitseeritud häälteenamusega GMO-de ning GMO-sid sisaldava toidu ja sööda lubamist käsitleva Euroopa Komisjoni otsuse eelnõu poolt ega vastu. Tulemuseks on alati olnud poliitikute „arvamuse puudumine” menetluse kõikides haldusetappides. Selle tulemusena on ka kõik loa andmise otsused vastu võtnud Euroopa Komisjon kooskõlas kohaldatavate õigusaktidega, kuid ilma liikmesriikide toetuseta.
Liikmesriikidele on küll säilitatud õigus rakendada üksikuid GMO-de kasutamise ja kasvatamise piiranguid või lausa keelustamist, kui leitakse iseseisvalt kaalukaid argumente nende ohtlikkusest inimeste tervisele või keskkonnale. Kuid liikmesriikide võimekus end nende keeldude maksmapanekul päädib enamasti tõsiste teaduslike, sageli ka juriidiliste vaidlustega.
2013. a andmetel kasvatati EL-is GMO-sid viies riigis kokku ligikaudu 148 000 hektaril, sh 137 000 ha Hispaanias, 8 000 ha Portugalis, 2 500 ha Tšehhi Vabariigis, 800 ha Rumeenias ja 100 ha Slovakkias. GMO-de osakaal on aga märkimisväärne kogu EL-i söödaturul. Nt enamus EL-i sea- ja linnukasvatustest kasutab just imporditud geenimuundatud soja ja maisi.
EL-is kasvatamiseks on täna lubatud järgmised GMO kultuurid – 1 suhkrupeedi ja õlikaalika, 3 õlirapsi, 10 puuvilla, 12 sojaoa ja 32 maisisorti ning menetluses on hetkel veel 21 erineva põllukultuuri GMO-sorti[2]. Sealhulgas on oluline märkida, et GMO-de litsensid kuuluvad vaid viiele rahvusvahelisele suurkorporatsioonile – Monsanto, Dow, Syngenta, Bayer ja Pioneer.
Selle protsessi jätkumist õigustatakse EL-i aluslepingute, siseturu põhimõtete ja rahvusvaheliste lepinguliste kohustustega (nt kaubanduskokkulepped WTO-s), samuti rahvusvahelise kaubanduse moonutamise ohu ja vastuoludega kaupade vabal liikumisel. Samuti heidetakse ette, et liikmesriikide endi otsustusprotsessides puudub läbipaistvus ja prognoositavus.
Millest siiski kursimuutus?
Ometi on 19 liikmesriiki otsustanud asuda seda protsessi tagasi keerama. Miks? Paljud riigid näevad selles võimalust Euroopa Liidu ja liikmesriikide pädevuste tasakaalu taastamiseks. Europarlament on asunud seisukohale, et GMO-de kasvatamine on küsimus, millega tegeletakse põhjalikumalt just liikmesriigi tasandil. GMO-de turuleviimise ja impordiga seotud küsimused peaksid siseturu kaitsmise eesmärgil olema aga jätkuvalt reguleeritud liidu tasandil.
Europarlament on leidnud ka, et GMO-de kasvatamiseks võib teatud juhtudel siiski vaja minna suuremat paindlikkust, sest see on tugeva riikliku, piirkondliku ja kohaliku mõõtmega teema, arvestades, et see on seotud maakasutuse, kohalike põllumajandusstruktuuride ning elupaikade, ökosüsteemide ja maastike kaitsmise või säilitamisega. Nimetatud põhjused võivad olla seotud ka keskkonna- või põllumajanduspoliitika eesmärkidega või muude mõjuvate põhjustega, nagu asulaplaneerimine, maakasutus, sotsiaal-majanduslikud mõjud, GMO- ja mahekultuuride samaaegne viljelemine ja oluline avalik huvi.
Ometi rõhutab europarlament, et liikmesriigid tohivad kasutada üksnes keskkonnapoliitika eesmärkidega seotud põhjendusi, mis on seotud mõjudega, mis erinevad tervise- ja keskkonnariskide hindamisest, nagu selliste põllumajandustavade säilitamine ja arendamine, mis võimaldavad paremini ühitada tootmist ökosüsteemide jätkusuutlikkusega, või kohaliku bioloogilise mitmekesisuse, sealhulgas teatavate elupaikade ja ökosüsteemide või teatavat liiki looduslike ja maastiku eripärade ning konkreetsete ökosüsteemi funktsioonide ja teenuste säilitamine.
Kursimuutuse üheks olulisemaks põhjuseks tuleb pidada kindlasti ka avalikkuse, eriti aga põllumajandus-, keskkonna- ja tarbijaorganisatsioonide tugevat vastuseisu GMO loodusesse ja tarbimisse lubamisel. Põllumeestele on peamiseks probleemiks GMO-de pealetungi korral oht sattuda sõltuvusse üksnes GMO seemneid tootvatest firmadest, aga ka probleem GMO saastatuse võimaliku leviku tõttu maheviljeluspiirkondadesse. Keskkonnaorganisatsioonide põhiliseks murekohaks on GMO kultuuride võimalik segunemine looduses ning tarbijaorganisatsioonid on mures tarbijate tervise pärast.
Kuna GMO-de ohutusele suunatud teaduslikud uuringud on peamiselt finantseeritud GMO-sid tootvate firmade poolt ja kuna pikaajalisi sõltumatuid uuringuid pole piisavas mahus veel tehtud, on põhjust jätkuvalt rakendada ettevaatusprintsiipi. Lisaks eelnevale lubavad kõnealused regulatsioonid piirata GMOde keskkonda viimist ja tarbimist ka piisava avaliku huvi (vastuseisu) korral. Eestis pole aga riiklikul tasandil selleks midagi ette võetud, et teada saada avalikkuse võimalikku huvi antud küsimustes.
Siiski on teada, et juba aastatid tagasi kujundasid oma seisukohad GMO kultuuride keskkonda viimise vastu nii kohalikud põllumajandus-, keskkonna- kui ka tarbijaorganisatsioonid. Pole andmeid selle kohta, et neid seisukohti oleks viimasel ajal ümer hinnatud. Seda enam paneb meid nördima, et nii olulised ja pikaajalise mõjuga otsused võetakse vastu avalikkusega konsulteerimata. Leiame, et Eesti valitsus on kuritarvitanud kohalike põllumeeste – ja keskkonnaorganisatsioonide ning tarbijate usaldust, jättes neid puudutava üliolulise teema nendega üldse läbi arutamata. Vastamata jääb ka küsimus, kas tõesti rahvusvaheliste korporatsioonide ärihuvid kaaluvad üles Eesti rahvuslikud huvid?
Teatavasti esitas nõutud tähtajaks 3. oktoobriks taotluse jääda GMO-vabasse tsooni kokku 19 liikmesriiki: Austria, Bulgaaria, Holland, Horvaatia, Itaalia, Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Läti, Malta, Poola, Prantsusmaa, Saksamaa, Sloveenia, Taani ja Ungari. Lisaks taotles Suurbritannia keeldu Šotimaale, Wales’ile ja Põhja-Iirimaale, samas kui Inglismaal jääb GMO kasvatamine endiselt lubatuks. Belgia taotleb aga keeldu Valloonias, Flandrias on GMO kasvatamine jällegi lubatud. Selle alusel võime eeldada, et need riigid asuvad suure tõenäosusega piirama ka GMO-de kasutamist.
KOMMENTAAR
Mati Koppel, Eesti Taimekasvatuse Instituudi direktor
Jutt käib ainult kaheksa maisisordi kohta. Tegu on sortidega, mida on EL lubatud kasvatada juba alates 1998. aastast. Neid on kasvatatud siiani Hispaanias, Portugalis, Tsehhis, Slovakkias. Saksamaal on tehtud suuremaid põldkatseid.
GMO-na tähistatakse kõnealuseid maisisorte tähisega MON810. Tegu on Monsanto firma poolt aretatud sortidega mis on geneetilise muundamise tulemusena resistentsed lõunapoolsetes riikides levinud maisikahjuri euroopa varreleediku suhtes. MON810 on ka ainus GMO, mida on EL lubatud kasvatada. Küll on mitmeid maise ja sojaube, mida on lubatud EL tuu kasutamiseks toiduks või söödaks või töötlemiseks, kuid mitte kasvatamiseks.
Küsimus on üles tõstatunud seoses muutustega EL seadusandluses. Kui siiani tehti otsuseid lubada või mittelubada kasvatada/kasutada ainult EL üleselt, siis nüüd on võimalik ka liikmesriikidel lubada, keelata üksikute GMOde kasvatamist nende territoorimil. MON810 oli esimene GMO, mille osas liikmesriikide põhine otsus tehti. MON810 sordid ei ole kohased Eestile, sest need on aretatud lõnapoolsetele piirkondadele, st nende kasvuaeg ei sobi meile, teiseks ei ole meil mingeid probleeme euroopa varreleedikuga, mille suhtes on sordid geneetilise muundamisega resistentseks aretatud. Seega ei ole neil sortidel ei bioloogilisi võimalusi ega majanduslikke eeliseid siin kasvatamiseks.
Kui vaadata, millised riigid ei keelanud maisiliikide kasvatamist, siis lisaks juba eelloetletud riikidele, kes on MON810 varemalt kasvatanud (seal on probleeme kahjuriga) ei ühinenud ka meie naaberriigid Soome ja Rootsi, kus samuti puuduvad tingimused maisisortidele.
Tundub, et Läti ja Leedu on teinud keelamisega poliitilise, mitte teaduspõhise või majandusliku otsuse.
