Kaul Nurme kommentaar: Piimaühistu on tööriist, mis annab toorainele lisandväärtuse
See, et taludel on meie piimasektoris vähem lehmi kui agrofirmadel (millest mõningad on säilitanud tänaseni tööühistute vormi), ei tähenda automaatselt, et neid võiks kuulutada jätkusuutmatuteks. Vastasel juhul tuleks kuulutada kogu maailma põllumajandus jätkusuutmatuks, sest maailma põllumajandus püsib valdavalt just peretaludel. Isegi suurtootmise sünnimaal USAs kuulub peretaludele 96% põllumajandusest.
Kohatu on aga võrdusmärgi asetamine 5–6 lehmaga elatustalude ja peretalude vahele, kellest need moodustavad vaid väikese osa. Küllap tuleneb viga sellest, et ei teata, millist tootmisüksust peretaluks pidada. Minu info põhjal on E-Piimal umbes 2/3 liikmetest just peretalud ja üksnes 1/3 liikmetest suured agrofirmad.
Üldiselt peetakse peretaluks põllumajandusettevõtet, mis kuulub perekonnale ja kus lõviosa talutööst tehakse pereliikmete poolt. Saja lehmaga talud on peretaludele pidamiseks täiesti jõukohased.
Selliste 5–6 lehma pidajate hulk seas on marginaalne, enamik peretalusid peab tänapäeval palju suuremat karja. Vaatamata kõigele peaks ühistu tegevjuht oma liikmeid julgustama, ka neid kõige pisamaid ja nende arengule kaasa aitama, mitte neid alavääristama. Tuleb tõdeda, et peretaludel põhineb oluline osa maaelust, kui need asendada tööstuslike agrofirmadega, siis kaob ka maaelu.
Olen nõus väitega, et põllumajandussaadusi on kõige otstarbekam töödelda ja müüa läbi tootjatele kuuluva ühistu. Eestimaa Talupidajate Keskliit oli esimene tootjaorganisatsioon Eestis, kes hakkas propageerima ühistuid, selgitas nende eeliseid eratööstuste ees ja nõudis nende eelisarendamist läbi aastate.
Ühistu on tööriist, mis oskusliku juhtimise puhul annab toorainele lisandväärtuse ja toob turuahelast tootjateni võimalikult suure osa raha. Paremad toorainehinnad aitavad aga tõsta maaelu kvaliteeti.
Ühistu nõrgaks kohaks võib osutuda see, kui liikmed soovivad saada näiteks rohkem piimaraha kui reaalne turusituatsioon võimaldab. Mis puudutab aga Valiot, siis tema kui Soome peretaludele kuuluv ühistu ei tulnud Eestisse ühistegevust arendama, vaid äriühinguna meie toorpiimale lisandväärtust andes kasumit teenima omanikele ehk liikmetest talupidajatele.
Piimakvoodi kadumise järel on väga tõenäoline, et piimahinnad langevad, eelkõige selle tõttu, et piima tuleb turule rohkem.
Kui prognoosida globaalseid arenguid, siis minu hinnangul satuvad löögi alla just kõige suuremate karjadega agrofirmad, kelle söödabaas asub laudast kümnete kilomeetrite kaugusel. Mitte peretalud.
Probleem seisneb selles, et tänapäeva lehmi söödetakse lisaks rohusöödale ka inimtoiduga (teravili jm energia- ja valgukultuurid).
Nende hind aga maailma rahvastiku kasvu mõjul pidevalt tõuseb. Seega saabub kunagi hetk, kus ka Eestis on võimalik lehmi sööta ja neilt piima saada üksnes rohumaadelt tuleva arvel. Kui aga laudas on sadu või tuhandeid päid, pole rohusöötade ettetoomine suurenevate energiahindade tõttu majanduslikult võimalik.
Seetõttu näen edukatel peretaludel põhineval mudelil palju suuremat tulevikku ja stabiilsust kui suurtel argrofirmadel. Küsimus on pigem selles, kui kaugele ette olme võimelised tuelvikustsenaariume nägema.
Kui rajada uut piimatööstust, peaks see kindlasti kuuluma piimatootjaid ühendavale ühistule. Juba üheksakümnendate lõpus kui vaieldi otsetoetuste sisseviimise vajalikkuse üle, tegi taluliit ettepaneku, mitte maksta otsetoetusi vaid selleks planeeritud 200 miljoni kooni abil ehitada üles täiesti uus piimatööstus ja anda see piimatootjate ühisomandisse.
See oleks kindlustanud piimatootjatele kõrgemal tasemel sissetulekud kui otsetoetuste kaudu, mis teistpidi kiiresti töötlva tööstuse tasku rändas läbi kehtestatud madalama piimahinna. Kahjuks olid siis just suurtootjate organisatsioonid need, kes selle idee põhja lasksid.
