Keskkonnaministeerium: lubjakivi jätkub ka Nabalas kaevandamata
“Ilma Nabala maardlat arvestamata on Harju- ja Raplamaal üle 70 miljoni kuupmeetri ehituslubjakivi varu, mida on võimalik kaevandada ja kasutada. Ainuüksi juba välja antud lubadega on varustuskindlus tagatud enam kui 20 aastaks. Ei ole absoluutselt mingit alust väita, nagu hakkaks ehituslubjakivi Harju- ja Raplamaal kohe otsa saama ja ainus võimalus on minna Nabalasse kaevandama,” ütles Keskkonnaministeeriumi asekantsler Ado Lõhmus.
Muu hulgas väidetakse anonüümses uudisloos, et Harjumaa ühes suuremas, Vasalemma maardlas, toodetakse tehnoloogilist lubjakivi. Tegelikult on Vasalemmas tegutsevale ettevõttele aga välja antud luba ligi 13 miljoni tonni ehituslubjakivi kaevandamiseks, mida kasutatakse ehituskillustiku tootmiseks.
Reklaamlehes ilmunud väited Nabala loodusväärtuste ja karstiala kohta on samuti asjatundmatud.
Piirkonda ühendavaks looduslikuks tingimuseks on tundlik veerežiim – Nabalas paikneb hulgaliselt väärtuslikke elupaiku nagu allikad ja allikasood, liigirikkad madalsood, siirde- ja õõtsiksood, karstijärved ja –järvikud ning soometsad. Kaitsealale jääb Eesti üks esinduslikumaid karstialasid – Tuhala karstiala koos Eesti pikima Virulase karstikoopaga.
Hüdrogeoloogiadoktor Leo Vallner on pärast pikaajalisi ja põhjalikke uuringuid järeldanud, et “… vaadeldud piirkond on tüüpiline karstiala. Intensiivne karstivee toitumine leiab aset Nabala looduskaitseala piiride lähistes neeldumisvöödetes Angerja-Metsaküla, Tammiku-Kata-Tuhala ja Arusta-Kurevere vahemikus ning Sõmeru ümbruses. Silmapaistev karstiallikate vööde esineb Nabala looduskaitseala idaosas Tammiku-Tuhala lähikonnas. Kuigi suurema osa Nabala looduskaitseala pindalast hõlmab karstivee hajusa välje vööde, kus karstimaastiku väliseid tunnuseid on vähe, ei tähenda see sugugi karsti puudumist. Siin liigub samuti vesi karstumisega ebaühtlaselt avardanud paelõhedes nagu näitavad proovipumpamised ja veetaseme suur sesoonne kõikumine. Karstiuuringute laiemas kontekstis moodustavad karstivee toite- ja väljeala ühtse terviku – üks ei saa eksisteerida ilma teiseta.“ Hüdrogeoloogiadoktor on leidnud, et "Nabala karstiala veerežiimi ohustab kõige rohkem killustiku tootmine lubjakivist, mida taotlevad mitmed kaevandamisfirmad."
Ka akadeemik Anto Raukas on hinnanud kaevandustegevust Tuhala-Nabala piirkonnas ohtlikuks: “Teatavasti kavandatakse Tuhala maastikukaitseala ja ühtlasi Eesti suurima karstiala vahetus läheduses asuvas Nabala lubjakivimaardlas rajada seitse karjääri. /..../ Põhjaveetaset plaanitakse alandada ligikaudu 20 meetrit, millega seonduvaid keskkonnamuutusi on raske ette prognoosida, kuna tegu on keeruka vetevõrguga karstialaga. Üheks võimalikuks tulemiks võib olla unikaalse Nõiakaevu hävimine, kuivõrd maa-aluste jõgede kaudu tõmmatakse osa suurvett Tuhala jõest veel enne ära, kui see Nõiakaevu alla jõuab. Reaalsesse ohtu võivad sattuda ka maardla ümbruskonda jääva 16 küla elanike kaevud. Alanduslehtri mõju võib avalduda kuni 15 kilomeetri raadiuses, kuhu jääb vähemalt tuhat üheperekaevu.”
