Fakt on, et meil on madalakvaliteedilist metsamaterjali, millele ei ole Eestis pikalt turgu olnud. Loetlen vaid mõned näited – seni on vähe kasutust leidnud hallid lepikud ja raiejäätmeid, mille moodustavad peened ladvaotsad ja oksad. Okste ja okaste biomass moodustab ligi 35 protsenti tüvepuidu biomassist. On kännud, mis täna täielikult metsa jäävad. Samuti leiaks kasutust ka mittemetsamaadelt, näiteks elektriliinidelt, kraavidelt, trassidelt jne, raiutav biomass.

Elektrit on mõistlik toota väheväärtuslikust puidust - kateldesse saab leida tee just madalakvaliteediline metsamaterjal, mis on Eestis pikalt turgu otsinud. Nõudluse tekitamine ammu raieküpseks saanud ja siiani kasutust mitteleidnud lehtpuu puidule on eluterve alternatiiv fossiilsete kütuste kasutamisele energeetikas. Seeläbi tekkiv positiivne rahavoog võimaldab erametsaomanikel, kellele see kasutamata ressurss peamiselt kuulub, teha investeeringuid metsade majandamisse, luua seeläbi töökohti metsasektorisse ning siduda tulevikus täiendavalt süsinikku.

Praegu jääb Eesti metsades võimalikust kasutusmahust igal aastal tarbimata 2 kuni 5 miljonit m3 puitu – viimastel aastatel oleme raiunud ligi 10 miljonit tihumeetrit. Metsanduse arengukava näeb meie metsade jätkusuutlikuks majandamiseks ette raiemahu 12 - 15 miljonit tihumeetrit aastas. Olulisest mõjust metsaelustikule saaksime rääkida siis, kui ületaksime metsanduse arengukavas kokkulepitud raiemahte. Sellisel juhul võib tekkida vajadus mõjusid kompenseerida täiendavate loodushoiumeetmetega. Looduskaitseliste eesmärkide tarbeks on üle 10% meie metsadest range kaitse all ning kokku on looduskaitse eraldatud üle veerandi metsade pindalast.

Me ei tohiks karta meie metsaomanikele lisavõimaluse tekitamist. Pole ju mõtet omada metsa ainult selleks, et puid kallistada. Seda saab teha riigimetsas ka, RMK tagaks võimaluse. Tulu võiks ikka aktsepteeritud olla, kui looduskaitselised piirangud ei takista.