Keskkonnasäästu müüte murdes

Kui palju vastab tõele üks levinumaid käibemüüte,
et moodne põllumajandus, uudne tehnika ja kaasaegsed taimekaitsevahendid kahjustavad keskkonda?

Kui räägitakse põllumajanduse tekitatud keskkonnakahjudest, peetakse eelkõige silmas kolme loodusvara: vesi, muld ja õhk. Seda, et nende loodusvaradega on hakanud arvestama ka masinatootjad, tõestavad viimase kümnendi uuendused põllumajandustehnika vallas.

Selleks et vältida lämmastiku ja fosfori sattumist põhjavette ning sealtkaudu veekogudesse, on hakatud viimastel aastatel järjest rohkem kasutama vedelsõnniku viimist otse mulda.

Suuremad põllumajandusettevõtted nagu OÜ Pae Farmer ja OÜ Voore Farm on soetanud endale vastava seadeldise. Tänavu kevadel ostis OÜ Voore Farm endale suure ja kiire Holmeri lägatsisterni, millel on taga Catrose seade. Selle ühed kettad tõmbavad pinnasesse pilu, kuhu juhitakse virts, seejärel segatakse see randaalide abil mullaga ning tallatakse kergelt kinni. Samuti saab sellega läga otse kamarasse süstida. Teenustööd teevad sarnaste masinatega Agriland OÜ ja Baltic Agro AS.

Väetiste puhul on oluline edasiminek täppiskülv. Mullaproovide ja infotehnoloogia abiga tehakse selgeks ühe põllu eri piirkondade väetisevajadus, ning GPS-seadmega varustatud traktor, mis töötab koos väetiselaoturiga, programmeerib väetise juhtimise vaid sinna, kus seda tõesti vaja on, mitte ühtlaselt kogu põllule.

Õhu ja mulla kahjustajad

Läga kahjustab oma haisuga samuti õhku ning seoses sellega inimeste elukeskkonda. Eriti palju pahandamist kuulevad asulate või linnade naabruses tegutsevad põllumehed. Ka selle vastu on abi eespool kirjeldatud masinatest ja tehnoloogiast, kuna sellisel käitlemisel puutub virts välis-
õhuga kokku vaid kümmekond minutit vältava pumpamise käigus. Muud tehnoloogia osad on kõik kinnised.

Süsinikujalajälg on keskkonnakaitsjate meelisteema. Aastaid on üritatud välja töötada traktoritele selliseid tehnoloogilisi lahendusi, mille puhul nende mootoritest CO2 kõige vähem õhku paiskuks.

Mootorite keskkonnale sõbralikumaks muutmisel on Euroopa turule tootvad traktoritehased jõudnud juba neljanda põlvkonna lahendusteni (Tier4). Alates eelmisest aastast vanemaid mudeleid enam Euroopas müüa ei tohi.

Lisaks on välja mõeldud kemikaalid, mis kütusest lähtuvaid heitgaase vähendavad, samuti CO2 osakesi püüdvad filtrite süsteemid.

Mulla kinni tallamine raske tehnikaga vähendab mullas bakterite ning kasulike mikroorganismide, samuti putukate ja vihmausside hulka.

Selle probleemi leevendamiseks on masinatehastes välja töötatud nn põimagregaadid, mis teevad ühe korraga mitu tööoperatsiooni. Kui põimagregaat koosneb kobestitest/äketest, randaalidest ja tasandusrullist, hoiab see kokku vähemalt kolm sõitu. Kui põimagregaadile lisada külvik, on mulla korduva tallamise võimalus veel väiksem.

Nii töötab Pirmastu OÜ põldudel Põlvamaal Cross-Sloti otsekülvik, millega saab maa samal ajal ette kobestada, külvata nii väetist, teravilja kui allakülviks heinaseemet, samuti lisada omaette väiksesse paaki vajaduse korral näiteks nälkjamürki.

Tõsi, need agregaadid on ise rasked ning tallavad samuti mulda. Survet mullale vähendatakse rehvirõhu alandamisega, topeltrehvidega, eri jälgedes sõitvate (n-ö koerakäiguga) masinate jms arendamisega.

Kahju taimekaitsest

Teised suuremad elurikkuse kahjustajad on taimekaitsevahendid. Et kahju oleks väiksem, on edumeelsemad viljakasvatajad muretsenud endale kaasaegsed taimekaitsepritsid. Ka need töötavad GPSiga, mille seaded ei lase üht ja sama põllusiilu topelt pritsida. Seega ei satu taimedele ja mulda mürki liigses koguses.

Uuendusi on ka poomide maailmas: välja on töötatud n-ö tuulekotiga poomid, samuti vastavalt tuule suunale reguleeritavad, osaliselt suletavad pihustid jms. Kaasaegsed taimekaitsepritside poomid on ka laiad ning seetõttu ei pea põllul lõputult tiirutama ja jälgi tekitama. Lisaks on need kitsaste rehvidega – ikka selleks, et vähem mulda või orast tallata.

Kuigi vee, mulla ja õhu saastamist saab vaadata eraldi, moodustavad need looduses tegelikult ühise kompleksi. Samuti püütakse kompleksselt lahendada keskkonnakaitse probleeme. Need masinad ning agrotehnilised võtted, mis väldivad ühe keskkonnavaldkonna kahjustamist, on vähem ohtlikud ka mitme teise suhtes.