Keskkonnasõbraliku majandamise nõuded pole midagi ületamatut
Mis eesmärgil tehti arutlusel olev keskkonnasõbraliku majandamise eelnõu?
Keskkonnasõbraliku majandamise toetus (KSM) on üks Eesti maaelu arengukava 2007-2013 (MAK) 2. telje toetustest, olles jätkuks eelmise perioodi keskkonnasõbraliku tootmise toetusele. Kuigi me nimetame KSMi toetuseks, on tegelikult tegemist teenuse osutamise eest hüvitise maksmisega. Ühiskonna ootused on põllumajandussaaduste kvaliteedi ja kasutatavate tootmisviiside osas sageli keskkonnaõiguses sätestatust kõrgemad. Põllumajanduslik keskkonnatoetus (PKT) on üheks meetmeks, millega kompenseeritakse keskkonnaõiguse ja põllumajandustootmise tavapraktikaga võrreldes täiendavate keskkonnasõbralike tootmisviiside (ehk KSMi nõuete) järgimise tõttu tekkiv saamata jäänud tulu ja lisakulu. Tegemist on vabatahtliku meetmega - kes teenust osutada ei soovi, see ei saa ka toetust taotleda. Teenusega peab kaasnema positiivne keskkonnamõju.
Toetuse andmise üldprintsiibid on küll kehtestatud vastavas EL määruses, kuid täpsed nõuded, mille eest toetust makstakse, koostab iga liikmesriik vastavalt oma keskkonnaeesmärkidele ja varasema rakendamise kogemustele ise. Üldiselt jaotatakse põllumajandusliku keskkonnatoetuse meetmed nende ülesehituse alusel kaheks: broad & shallow whole-farm scheme või deap & narrow scheme. Broad & shallow whole-farm scheme on nö laiapõhjaline meede, kus on eesmärgiks seatud, et toetust antakse paljudele tootjatele, hõlmates sellega ka suurt osa riigi põllumajandusmaast. Nõudeid, mida taotleja peab täitma, on suhteliselt vähe (ei nõua suuri kulutusi) ning seetõttu ei saa sellise meetmega täita väga spetsiifilisi keskkonnaeesmärke. Selliseks skeemiks on ka Eesti keskkonnasõbraliku tootmise ja majandamise meede ning sarnased laiapõhjalised meetmed on veel ka näiteks Soomes, Iirimaal ja Inglismaal. Samas Lätis ja Leedus sellist suuremat osa ettevõtte põllumajandusmaast hõlmav ning kogu riiki kattev laiapõhjaline meede puudub.
Kuigi laiapõhjaline meede moodustab sageli suurema osa PKT eelarvest, rakendatakse kõigis riikides ka erimeetmeid. Selliste deap & narrow meetmetega lahendatakse mitmeid spetsiifilisi keskkonnaküsimusi. Kuna sellised tegevused saavad toimuda ainult teatud aladel või on nõuded tootjalt paljunõudvad (kulukad), on sellistes skeemides taotlejate arv suhteliselt väike. Samas on hektari kohta makstav toetuse määr jälle kõrgem. Näiteks toetatakse selliste meetmete kaudu ohustatud taime- või loomaliikide elupaikade säilimiseks või liigikaitseks vajalikke tegevusi (majandamisviise). Eestis võiks selliseks skeemiks lugeda pool-loodusliku koosluse hooldamise toetuse. Lätis-Leedus aga koosnebki PKT vaid sellistest erimeetmetest.
Kuna Eestis rakendatav KSM on nn laiapõhjaline meede, siis ei ole ka seatud eesmärgid väga ambitsioonikad:
- Soodustada keskkonnasõbralike majandamisviiside kasutuselevõttu ja jätkuvat kasutamist põllumajanduses, et kaitsta ja suurendada bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust ning kaitsta mulla- ja veeseisundit.
- Laiendada keskkonnasõbralikku planeerimist põllumajanduses.
- Tõsta põllumajandustootjate keskkonnateadlikkust.
Kuna liikmesriigid rakendavad väga erinevaid skeeme, riikide elatustase (erinev saamata jäänud tulu ja lisakulud) ja õigusruum on erinev, ei saa toetusmäärasid riigiti sageli võrrelda. Meetmetes, kus esitatakse enam nõudeid, on ka toetusemäär hektari kohta kõrgem. Samas, kui toetust saab vaid väike osa ettevõttest (nt mingi väärtuslik ala), siis jagades kogu saadud toetuse tinglikult kogu ettevõtte põllumajandusmaaga, võib ettevõtte hektari kohta makstav toetus olla üsna väike. Seetõttu saab toetusemäärade osas omavahel võrrelda vaid riike, kus on sarnased meetmed, sarnane õigusruum ja sarnane elatustase. Üheks selliseks võrreldavaks meetmeks on mahetoetus, mis põhineb EL nõukogu määruse tasemel üheselt reguleeritud mahepõllumajanduse nõuetel. Maamajanduse Infokeskus on PKT hindamise raames analüüsinud mitmeid maahetootmise ja toetuse andmisega seotud näitajaid ning teatud määral võib siit teha järeldusi kogu PKT jaoks. Näiteks maksti 2006. aastal Eestis mahetoetust teiste EL riikidega võrreldes kõige vähem, keskmisena 2 511 krooni (EL keskmine on 5 483 kr), kuid PKT osakaal kõigi toetuste (va investeeringutoetustoetused) kogusummast on Eestis ELi kõrgeim, tervelt 43% (EL keskmine 19%).
Lisaks KSMile toetatakse põllumajandusliku keskkonnatoetuse raames sel perioodil veel mahepõllumajanduslikku tootmist, poolloodusliku koosluse hooldamist, Sangaste rukki kasvatamist ja ohustatud tõugu looma pidamist.
Kuidas eelnõu sündis?
Meetme esialgsed põhimõtted töötas välja põllumajandusministri poolt 2005. a moodustatud töögrupp, edasistesse aruteludesse kaasati mitmeid teadlasi, põllumajanduse ja keskkonnavaldkonna asjatundjaid, tootjaorganisatsioonide esindajaid, PRIA spetsialiste jt. Meetme kujundamisel lähtuti Eesti põllumajanduse hetkeolukorrast ja keskkonnaseisundist ning Põllumajandusuuringute Keskuse poolt läbi viidud MAK 2004-2006 järelhindamise tulemustest.
Sisuliselt oleme püüdnud saavutada kompromissi tootjatele esitatavate nõuete, loodetava keskkonnakasu ja Euroopa Komisjoni seatud tingimuste vahel. Tootjaorganisatsioonide ettepanekul võeti 2007. aastal meetmest ribade, glüfosaatide ja kasvuregulaatorite nõue välja. Selle peale ütles Euroopa Komisjon, et KSMi meede ei ole sellisel kujul aktsepteeritav, on liiga nõrk, selle keskkonnakasu on väike ja seda peab oluliselt täiustama. Korduvalt rõhutati, et meede peab panustama ka bioloogilisele mitmekesisusele. Selle tulemusena viisime nõuded meetmesse tagasi ning sellisel kujul kinnitas meetme MAKi seirekomisjon ja 2007. a ka Euroopa Komisjoni. Määruse eelnõu põhinebki heakskiidetud MAKi meetmel, kuid arutelud meetme põhinõuete osas jätkuvad veel tänaselgi päeval.
Miks on ikkagi vaja Eestis, kus on palju harimata ja püsirohumaad, raielanke ja metsa, rajada põldude äärtesse 2-5meetrised rohumaaribasid?
Eesti põllumajandusmaastike keskkonnaseisund on bioloogilise mitmekesisuse osas muutumas ebasoodsamaks. KSMi üheks eesmärgiks on vältida vigu, mida mitmed vanad liikmeriigid on ühist põllumajanduspoliitikat rakendades teinud, tehes seetõttu nüüd suuri kulutusi oma keskkonnaseisundi parandamiseks. Nõude väljatöötamisel on tuginetud teadlaste poolt läbi viidud uuringutele.
Ribade küsimust on arutatud mitmetel kohtumistel ning viimati käsitleti seda eelmise aasta lõpus seirekomisjoni mitteametlikul kohtumisel. Seal saavutati ribade küsimuses meie hinnangul kokkulepe. Ribade, kraavide jms nõue rakendub 2010. aastast, 2009. a jooksul täpsustame nõuet.
Mis on teeäär? Kas see rohtunud teeosa, mis kuulub tee katastriüksusse? Tee ala on ju tee teljest 6-8 m mõlemale poole, mille hulka kuulub juba ka tükk teeserva koos taimestikuga? Kas sellest piisab, et oleks olemas määruses nõutud mitmeaastase taimestikuga riba, või peab talumees põllu äärde veel oma riba jätma?
Nõude jaoks ei ole oluline, kelle omandis teepeenar on. Kui tee ääres on vähemalt 2 meetri laiune mitmeaastase taimestikuga riba, kraav vm maastikuelement olemas, ei pea taotleja midagi lisaks tegema.
Kas suurema kui 10 hektarise majandusüksuse iga põllu äärde (ka selle, mis on näiteks 7 ha) peab jätma kaitseriba või ainult 10 hektarist suuremate põldude äärde?
Sõna "majandusüksus" ei saa selles lauses eraldiseisvana võtta. Olemasolevas sõnastuses on nõue sätestatud nii, et 2-5 meetri laiune mitmeaastase taimestikuga rohumaa riba riba, kraav, kiviaed või muu maastikuelement peab olema taotleja valduses oleva, sõidukite liiklemiseks avalikult kasutatava teega piirneva 10 hektarist suurema majandusüksuse toetusõigusliku maa ääres, kus taotluse esitamise aastal kasvatatakse põllu-, rühvel- ja köögiviljakultuuri ning aedmaasikat, või maa ääres, mida hoitakse mustkesas. Seega, kui kõrvuti asuvad kaks 5-hektarilist teraviljapõldu, tuleb riba jätta või rajada. Kui kahe 5-hektarilise põllu vahel on püsirohumaa, siis ei pea.
Mida siis ikkagi umbrohuga teha - glüfosaati panna ei tohi, põllu äärde peab jätma seemenid ja risoome levitava umbrohuriba jne - kuidas sellest siis ikka veel põld vaba hoida, mis ka ju määruse nõue.
Glüfosaatide kõrval on mitmeid alternatiive nii teiste taimekaitsevahendite kasutamise kui integreeritud taimekaitse võtete näol laiemalt. Uuringud on näidanud, et kui riba on vähemalt 3 m lai ja kui seal ei kasutata taimekaitsevahendeid, esinevad seal niidukoosluse liigid, kuid 0,5-2 m laiused ribad on valdavalt kasvukohaks kõige tavalisematele umbrohtudele, mida leidub arvukalt ka kõrvalasetsevatel põldudel.
Glüfosaadi nõue on määruse eelnõus praegu esitatud selliselt, et seda ei tohi kasutada põllu-, rühvel- ja köögiviljakultuuri kasvatamise korral kultuurtaimede tärkamisest kuni saagi koristamiseni. Samuti ei ole glüfosaate lubatud kasutada haljasväetisena kasutataval rohumaal. Muul rohumal võib glüfosaate kasutada.
Ei ole nõus, et teeäärset riba nimetatakse umbrohuribaks. Kui riba on loodusliku taimestikuga, siis on tegemist loodusliku rohumaa ribaga. Määruse kohaselt peab ribal kasvama mitmaastane taimestik ning kui kui riba rajatakse, tuleb sinna külvata mitmeaastased heintaimed. Oleme ka tootjatega sel teemal rääkinud ning saanud kindlust, et kohusetundlik peremees ka niidab seda riba.
Kas baasnõuded tuleb ka siis täita kui keskkonnatoetust ei kavatsegi küsida? Kas see 0,5 meetrine rohuriba baasnõue kehtib kõigile põllumeestele, ükskõik, kas nad küsivad keskkonnatoetust või loobuvad sellest?
Keskkonnatoetust ei maksta õigusaktides olevate nõuete ning tavapraktika järgimise eest. Baasnõuded (millest täiendavate nõuete eest makstakse keskkonnatoetust) on üldjuhul nõuetele vastavuse nõuded (cross-compliance) või muud Eesti õigusaktides kehtestatud nõuded. Lisaks võivad liikmesriigid näha baasnõuetena ette ka muid nõudeid, üldtunnustatud tavasid vmt. Kui keskkonnatoetust ei taotleta, siis õigusaktidest väljapoole jäävate nn heade tavade täitmist, sealhulgas ka 0,5meetrisi ribasid ei kontrollita.
Kui KST on läbi ja võetakse endale uus, KSM kohustus, kas siis külvikorrad, mullaproovide kehtivusaeg jms lähevad edasi või algab kõik uuesti nullist?
Ei alga nullist. Taotleja peab järgima oma ettevõttes koostatud viljavaheldust või külvikorda ja määruse eelnõus ei ole sätestatud, et plaan tuleb teha vaid 5-aastasena. Määruses on sätestatud näiteks viljavahelduse nõue, et samal põllul ei kasvatata teravilja kauem kui kolmel järjestikusel kohustuseaastal ning sama liiki põllu-, rühvel- või köögiviljakultuuri kauem kui kahel järjestikusel kohustuseaastal. Kui eelmisel perioodil kasvatati teravilja järjest 3 aastat, siis sel aastal ei tohi enam uuesti sel maal teravilja kasvatada.
Mullaproovid tuleb korraldada viie aasta jooksul alates eelmiste mullaproovide võtmise aastast.
Kas ühe majandusüksuse piires võib erinevatele põldudele küsida erinevaid toetusi: ühele põllule ainult põhitegevuse toetust; teisele mõlemat?
Ei, taotlejal võib samal ajal olla ikka üks kohustus, kas siis ainult põhitegevuse või põhi- ja lisategevuse kohta.
Kuivõrd usutav on see põllumeeste ähvardus, et nad ei hakkagi selle jamaga tegelema, sellest on vähem tulu kui kulu.
Eks ole näha, osad tootjad väidavad vastupidi, et KSMi nõuded on nii lihtsad, et taotlusi tuleb enam kui selleks on eelarves raha ette nähtud. KSMi ei ole eelmise perioodi keskkonnasõbraliku tootmise nõuetega võrreldes oluliselt rangemaks läinud, kuid eelmise perioodi keskkonnasõbraliku tootmise taotlusi esitati üle 2 korra enam kui selleks algselt oli eelarvevahendeid kavandatud. Selle tõttu ei saanud paljud tootjad järgmistel aastatel (2005-2006) enam toetusskeemiga liituda. Kui peaks aga tõepoolest juhtuma, et huvi KSMi vastu on oluliselt leigem ja on näha, et eesmärki 400 000 ha ei suuda täita, siis peame põhjuseid analüüsima ja vajadusel asjakohaseid samme astuma.
Mõne eksperdi arvamus, kellega on KSMi nõuete osas nõu peetud
Eesti Maaülikooli taimekaitse osakonna juhataja professor Marika Mänd:
Keskkonnasõbraliku majandamise nõuded lähtuvad vajadusest säilitada põllumajandusalade bioloogiline mitmekesisus. Kahjuks on põllumajandusliku keskkonnatoetuse mõju hindajad täheldanud et keskkonnasõbraliku tootmise nime all on hakatud järjest vähendama põlluserva-alasid ja sellega koos ka poollooduslike kooslustega alasid. Esimeste ohumärkide ilmnemine ongi põhjuseks, miks leian, et peaks võtma kasutusele lisameetmed, mis tagaksid põllumajandusalade bioloogilise mitmekesisuse säilimise. Muidugi on selle nõude sisse viimine meil hetkel veel ennetav tegevus selleks, et mitte jõuda samasse seisu nagu näiteks Taani, kus põllud ulatuvad otse teeservani ja mingeid vaheribasid kultuuride vahel pole. Tulemuseks on suurenenud probleemid taimekaitse ning tolmeldamisega. Miks peaksime end samasse seisu asetama, et hiljem hakata kulutusi tegema ja põldude vahele pool-looduslike kooslustega ribasid rajama?
Põlluservade säilitamine on eelkõige põllumajandustootjate endi huvides. Põldude ümber paiknevad looduslikud alad pakuvad pesitsus-, varje ja talvituspaiku parasitoididele, röövtoidulistele putukatele ja ämblikele, kes arvukalt esinedes võivad hävitada kuni 95% kahjurputukatest. Õitsevate taimedega põllupeenrad ja põldude vaheribad soodustavad parasitoidide esinemist, kuna nende valmikud toituvad enne munemist nektarist ja õietolmust ja alles siis lahkuvad põllule, et otsida munemiseks sobivat kahjurputukat. Põlluservadel kasvavad õistaimed on oluliseks toiduallikaks ka tolmeldajatele - nii meemesilastele kui ka looduslikele mesilastele - ajal, mil põldudel õitsvaid kultuurtaimi ei leidu.
Kitsad servaalad ei lahenda probleemi. Paljud uurimused kinnitavad, et taimekaitse ülesannet täidavad vähemalt kolme meetri laiused põlluservad. Soovitatakse vähendada põldude suurust ning üle 300 meetri laiused põllud liigendada kolme meetri laiuste mitmekesise taimestikuga vaheribade abil. Mitmed uuringud on näidanud, et see meede on oluliselt suurendanud kahjurputukate looduslike vaenlaste arvukust põldudel. Oluline on siinkohal märkida, et putukate looduslike vaenlaste ja ka tolmeldajate arvukust tõstavad vaid püsitaimestikuga alad, mitte aga pidevalt maaharimisest või siis taimekaitsevahendite kasutamisest häiritud servaalad. Kõike seda teades oleks äärmiselt kahetsusväärne, kui me vähendame või hoopis kaotame praeguseks väljakujunenud liigirikkaid põlluservi.
Tartu Ülikooli taimeökoloogia doktorant Tsipe Aavik:
Põlluservade nõudest loobumisel ei saa õigustuseks tuua seda, et vanad liikmesriigid on oma maad ülekultuuristanud ning et seetõttu on neil need nõuded õigustatud, meil aga mitte. Olles osaline põllumajandus-keskkonnatoetuste mõju hindamise ja seire ekspertgrupis, tundub mulle hoolimata seire lühikesest praktikast, et Eesti põllumajandusmaastike keskkonnaseisund on bioloogilise mitmekesisuse jaoks muutunud üha ebasoodsamaks. Meil tuleks püüda õppida vanade EL-i liikmesriikide vigadest. Tootmisele keskendumise tõttu varasematel kümnenditel on nad nüüd olnud sunnitud võtma tarvitusele üha radikaalsemaid nõudeid ja tegema väga suuri kulutusi selleks, et taastada kadunud bioloogilist mitmekesisust. Alates 1950-ndate algusest, kui algas kollektiviseerimine ja põllumajanduse industrialiseerimine, oleme meiegi liikunud samas suunas, kuigi lääneriikidega võrreldes veidi aeglasemas tempos. Seetõttu oleme bioloogilisest mitmekesisusest juba paljugi kaotanud. Et vältida veelgi kulukamaid samme elurikkuse taastamiseks tulevikus, tuleks ikkagi juba täna püüda midagi keskkonnaseisundi säilitamise ja parandamise osas ette võtta.
Ka pole kuigi kaalukas argument, mille kohaselt Eestis oleks justkui loodust piisavalt ning et seetõttu on põlluservade nõue bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel põhjendamata. Eestis on jah metsi, on rabasid, õnneks palju rohkem kui vanades EL-i riikides. On vähesel määral veel säilinud ka kunagi Eesti maastike pärisosaks olnud mitmekesiseid pool-looduslikke niidukooslusi. Sellised pool-looduslikud avakooslused on Eestist kadunud tohutu kiirusega ning sellega seoses on kahanenud ka nendest kooslustest sõltuvate liikide arvukus ja mitmekesisus. Intensiivsemalt majandatud piirkondades on need kooslused praktiliselt kadunud. Põllumajandusmaastikes on just põlluservad sellised kooslused, kus tavalisemad niiduliigid võivad alternatiivse pelgupaiga leida. Seda aga juhul, kui põlluserva ei künta üles ja püütakse vältida herbitsiidide ja teiste agrokemikaalide sattumist põlluserva. Samuti näitasime oma viimases uurimuses, et põlluserv peaks olema vähemalt kolm meetrit lai, et tagada sobivad tingimused niidukoosluste liikide jaoks. Alla 2 meetri laiused ribad on aga kasvukohaks valdavalt kõige tavalisematele umbrohtudele, mida leidub arvukalt ka kõrvalasetsevatel põldudel.
Väljakujunenud taimestikuga mitmekesine kooslus ei ole invasiivsete võõrliikide põhilevikuallikaks. Pigem võivad nt. tuulekaera levikut soodustada kitsad ja sageli küntud ning n-ö kõrge häiringuga põlluservad. Tartu Ülikooli botaanika osakonna hiljutine üle-euroopaline uurimus näitas, et just kõige intensiivsemalt majandatud maastikes, kus ka looduslike ja pool-looduslike koosluste osakaal oli madalaim, leidus võõrliike kõige enam.
Järelikult tuleks põllumajanduse-keskkonnameetmete raames soodustada laiemate püsitaimestikuga põlluservade säilitamist. Samas kordaks üle, et laiad põlluservad on vaid õlekõrs, millest hetkel saame haarata, sest lisaks sellele on vaja kaitsta ka kaduvaid looduslike püsirohumaade jäänukeid ja soodustada üldist maastikulist mitmekesisust.
