Kirja- ja põllumees Ants Aaman
Kirjutama paneb alati see, mis on hingel," ütleb kunagine Pavlovski sõjaväe metsamajandi Primorski metskonna metsavaht, praegune talupidaja ja taluelu eestvedaja Ants Aaman seenior. Selgituseks - Primorski metskonna peakorter asus Aegviidus, Aamani talu aga Kuusalu lähedal.
"Olen sündinud Kuusalust Koitjärve poole, see oli üks viimaseid metsatalusid," selgitab Aaman. "1952. aastal läksid suured alad Koitjärve külast Pavlovski sõjaväe metsamajandi alla. Ka meie sünnikodu oli ära hinnatud, anti kuupäev, millal pidime välja kolima."
Aaman mäletab seda masendavat meeleolu, mis valitses kodukandis, kui ta oli 4-5aastane poisike. Kolimise tähtaega polnud veel antud, aga talu oli hinnatud ja asjad pakitud. Tal on mälus pilt, kuidas Koitjärve külast ja Soodla jõe äärest liikusid masendunud pered noruspäi hobuvankri koorma järel.
"See pilt on mind saatnud kogu elu," tunnistab talupidaja, kelle sünnikodu oli siiski esimene maja, kust ei pidanud pererahvas välja kolima - polügooni piir jäi kodust 100 meetri kaugusele. Aga ta kuulis paugutamist ja nägi tanke, mis lõhkusid ära kõik teed.
Pole grafomaan
Kasvades hakkas Ants Aaman järjest suuremat huvi tundma kirjanduse vastu ja kirjandid tulid tal koolis hästi välja. Eriti hingelähedane oli talle Tammsaare looming. Noormees hakkas käima polügoonil, kust tema lemmikkirjanik oli omal ajal saanud inspiratsiooni "Kõrboja peremehe" ning "Tõe ja õiguse" kirjutamiseks. Talle tegi haiget, kuidas suure kirjaniku mälestusteradadel tankid ümbrust lõhuvad.
"Nii tekkis tahtmine end kirjanduslikult väljendada," tunnistab talupidaja, kelle loomepuhangut saatis edu. Esimene kirjanduslik auhind tuli omaaegse Viljandi lehe Tee Kommunismile kirjandusvõistluselt. Hiljem, kui Aaman käis Ingvar Luhaääre korraldatud loomingu- ja luulelaagrites, avaldati talle tunnustust luuletuste eest. Siis tehti ettepanek hakata Harju rajooni raamatuühingu vastutavaks sekretäriks.
"Muidugi oli sellel ühingul ideoloogiline taust, aga see arendas ka kultuuriliselt," selgitab Aaman. "Õhkkond polnud küll ideoloogilises mõttes ideaalne, aga raamatuühing korraldas kirjandusvõistlusi ja luulekooli, kus osales igasugu tegelasi.
Aamani sõnul on teda alati häirinud grafomaanide looming, mis on täis naljakaid vigu. Ta toob näite: "Oinas ei sallinud perenaist. Kui oinas tõmbas pea alla ja sihtis perenaisele põlveõndlasse, kargas perenaine nagu õlitatud värk hobuse selga ja oinas tema järele..."
"Ilmselt jookis oinas hobuse juurde," selgitab Aaman.
Traagiline lugu
1985. aastal toimunud lühinäidendite võistlusel pälvis Aaman oma näidendiga "Öösorri öö" esikoha. See oli talle suur tunnustus, sest sellel võistlusel osalesid juba inimesed, kes kirjandusega tõsisemalt tegelesid. Žüriis oli ka Sirje Endre, kes kutsus Aamani ajakirja Kultuur ja Elu maaelu erikorrespondendiks. Aastal 1986 Lätis Dubultis üleliidulisel dramaturgia seminaril osaledes rääkis ta kolleegidele, kuidas tema kodukanti rajati polügoon ja mismoodi sealt inimesed kodudest välja aeti. Tal soovitati leida võti, kuidas seda teemat kajastada.
Samal aastal süütas Kaunases üks leedukas end põlema protestiks nõukogude võimu vastu. Tekkis mõte siduda see polügooni teemaga ja nii sündiski teos 1987. aasta kuuldemänguvõistlusele. Aasta hiljem, kui nõukogude võim hakkas üha enam murenema, lavastati "Polügoon" Eesti raadioteatris.
"Sellele andsid palju juurde peaosalised August Eelmäe ja Herta Elviste ning ma jäin esitusega väga rahule," märgib autor, kelle sõnul tuli talle 1989. aastal kiri, et "Polügooni" lavastamisest on huvitatud Kölni raadioteater. "Arvasin, et keegi teeb musta huumorit," tunnistab hobikirjanik. "Aga see oli Berliini müüri lammutamise aeg ja sobis selle õhustikuga hästi."
Kui sisu lühidalt kokku võtta, räägib see Koitjärve piirkonnas tagamaal elavast perest, kelle poeg õpib ülikoolis, leiab pruudi ja peab plaani oma kodu luua. Kuid saabub aeg, mil poeg ei tule koju, ema ja isa aimavad halba ning asuvad rongiga linna poole teele. Rongis kuulevad nad jutukatkeid sellest, kuidas keegi end põlema pani. Vanemad on veendunud, et see oli nende poeg. Ema ja isa lähevad tagasi koju, isa otsustab maja maha põletada ning kaasaga põlevasse majja jääda. Puänt on aga selles, et tulemüha kestel saabub poeg koju ja näeb, kuidas kodutalu põleb ning vanemad ühes sellega. Tema karjed ja klohmimised jäävad saatma vanemate viimaseid hingetõmbeid.
Kuuldemäng lavastati ka Kölnis ja selle autoritasuks määrati 2000 Saksa marka. "Igaks juhuks lasksin raha üle kanda tädipojale Rootsi, kes tõi selle taskus mulle siia kohale," meenutab taluperemees keerulisi aegu.
Samasse ajajärku langes ka talude taastamine. "Siis oli võimalik panna Saksa margad börsile ja ma sain 2000 Saksa marga eest 200 000 rubla," hõõrub talupidaja käsi. "Selle eest sain kaks traktorit, kalluriga veoauto ja kolhoosi mesila. Nii et võisin hakata talu pidama!"
