Kits kosub, hirv trügib põtra
Punahirv, kelle põhiasurkond jääb Saare- ja Hiiumaale, levib üha enam Mandri-Eestisse, hakates seal toidu ja elupaiga pärast võistlema põdraga.
Hirved on nüüd liikumas ka paikades, mis jäävad seni asustatud aladest kaugele.
Oma mõju on siin kindlasti Lääne-Virumaa asurkonnal ja Jõgevamaal jõudsalt kasvaval grupil. Seirajad seavad aga esiplaanile punahirve kõrge asustustiheduse Lätimaal, kust loomi Eestisse juurde tuleb.
Tõesti, selle looma jalad on väga kindlalt maas just piiri
ääres, Viljandi-, Pärnu- ja Valgamaal. Sealt liigutakse edasi sisemaale.
Põtru ikka liiga palju
Ulukiseirajad lausa hoiatavad punahirve eest. Esiteks ei ole ta Lätiski põlisasukas, vaid toodud sinna mujalt Euroopast.
See nüüd looduses kohanev liik võib Eesti mandriosas levides hakata tekitama mitut moodi muresid. Punahirv võib konkurendina tugevasti mõjutada põlisliigi põdra käekäiku. Ka võib nende arvu kontrollimatu levik kaasa tuua suuremaid metsa- ja põllukahjustusi.
Aga ka põtru on Eestis veel üleliia. Jahimehed hindavad, et neid on kümnes maakonnas üle piiri, kustmaalt majandusmetsa kahjustamine on paratamatu.
Ulukiseirajad aga märgivad, et näiteks jäljeindeksi meetodi järgi on arvukuse kasvu kõrval maakonniti ka kahanemist. Tõenäolisem on kasv Jõgeva, Lääne, Rapla, Tartu, Valga ja Viljandi maakonna puhul ning vähenemine Saare ja Võru maakonnas.
Ka kitsel läheb pigem hästi. Uue nimega asutuse, Keskkonnaagentuuri värske ülevaade näitab, et lumerohketel talvedel metskitsede drastiliselt langenud arv on kosumas.
Varasemate aegadega võrreldes on neid küll endiselt vähe, kuid seal, kus kitsi suure lume ajal rohkem alles jäi, läheb neil juba üsna hästi.
Võru-, Põlva-, Jõgeva-, Tartu- ja Saaremaal, kus kitsi Eesti keskmisega võrreldes rohkem alles jäi, on taastumine kiirem. Ida-Virumaal ja Raplamaal on seis aga endiselt täbar, taastumine on aeglasem ka Pärnu- ja Läänemaal.
Metssigade asustustihedus Eestis on aga püsivalt väga kõrge ja nii suur pole see siin mitte kunagi olnud. Sellele aitab tugevasti kaasa lisasöötmine.
Sõraliste puhul jälgitakse Eestis pigem trende, ent suurkiskjatel, kelle küttimist korrastatakse riiklikult, hoitakse täpsemalt silma peal.
Salakütitud hundid?
Eelmisel aastal registreeriti 62 sama aasta poegadega karu pesakonda ja nenditi arvukuse kerge, kuid püsiva languse jätkumist. Seda just Järva-, Pärnu- ja Raplamaal, nüüd ka Jõgeva- ja Lääne-Virumaal. Põhjuseks on peamiselt küttimine.
Hundikarjasid, kus kutsikad sündisid, oli mullu 22, neist neli elasid Eesti-Läti piirialadel. Hundi arvukus on tunduvalt vähenenud. Jätkuvalt kõrgeks hindavad seirajad selle mulluse sügise järgi vaid Järva-, Rapla-, Pärnu- ja Valgamaal.
Kärntõves loomi oli kütitud huntide seas palju vähem kui eelnenud aastatel, ent mitu karja lihtsalt kadusid talve keskpaigaks uurijate vaateväljast.
"Varem võis selle põhjuseks olla kärntõbi, kuid möödunud aastal on ilmselt märkimisväärselt suurenenud salaküttimine," nendivad seireülevaate koostajad. Lisaks muidugi metskitse jätkuvalt madal arvukus.
Jänestel kergem hingata
Ilvesel läheb suurkiskjatest kõige kehvemini. Mullu sügisel oli Eestis 72 pesakonda ja asurkonna suurus uurijate järgi umbes pool sellest, mis oli neli-viis aastat tagasi.
Peamise põhjusena on märgitud metskitsede arvukuse madalseisu.
Eelkõige rebasega, kelle ridu kärntõbi on suurelt kahandanud, seostavad seirajad jäneste arvu teatavat püsivust ja kasvugi. See kehtib nii hall- kui valgejänese kohta.
Samas kohe, kui tingimused on paremad, suudab rebane oma arvukuse kas või ühe aastaga pea kahekordistada - jäneste hingetõmbeaeg võib jääda lühikeseks.
Kährikute hulka loetakse ikka veel liiga suureks. Karusnahaturu elavnemine on samas toonud kaasa suurema huvi kährikut küttida.
Ka teisi väikekiskjaid (metsnugis, mink jt) kütitakse rohkem. Kuna nende jaht on otseselt seotud sellega, kas piirkonnas on vastavate huvidega jahimeest, ei näe seirajad praeguste mahtude juures ohtu, et küttimine nende loomade arvukust järsult muudaks.
Allikas: "Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2013", Keskkonnaagentuur, koostajad Peep Männil, Rauno Veeroja
