Kodulinnunäitustel hinnatakse ka seda, mis on muna sees
Mainisin hiljaaegu heale tuttavale, et minu kanapere värskeim täiendus – ilus, lärmakas ja kuri rosecombi tõugu kääbuskukk Pöialpoiss sai möödunud aasta lõpus Leipzigi kodulinnunäitusel 96 punkti võimalikust 100st. Esimese hooga jäi ta mulle umbusklikult otsa vaatama ja tahtis seejärel teada, kas tõesti kanadele ka näituseid korraldatakse ja mida siis nende juures nii väga hinnata on. Kana on ju kana - mis tõud, mis näitused?!
Tõepoolest, kui koertenäitustest on kõik kuulnud ja paljud teavad ka põllumajandusloomade näituste korraldamisest, tuleb inimestele siiski üllatusena, et näitustel võtavad üksteiselt mõõtu ka eri tõugu kodulinnud – kanad, pardid, haned, tuvid jpt.
Sarnaselt koertega võetakse ka lindude hindamisel aluseks tõustandardid. Ja tõugusid pole sugugi nii vähe, otse vastupidi: Suurbritannia Kodulinnukasvatajate Klubi koostatud ja välja antud käsiraamat „British Poultry Standards“, mida võib pidada üheks kõige põhjalikumaks sellekohaseks materjaliks, koondab oma kaante vahele ei rohkem ega vähem kui sajakonna kana-, tosina kalkuni-, seitsmeteistkümne hane- ja kahe tosina parditõu kirjeldused. Munade hindamise standard veel lisaks.
Lindude puhul hinnatakse kehakuju, pea, silmade, jalgade, värvuse, sulestiku, harja, saba ja tiibade vastavust standardile; iga komponendi eest antakse punkte. Kokku võib lind saada kuni 100 punkti. Kui palju punkte mingi komponendi – kehakuju, saba, värvuse või sulestiku eest saab – sõltub juba konkreetsest tõust ja selle puhul kõige olulisemaks peetavast.
Dekoratiivtõuna peetava yokohama tõugu kuke puhul annab kõige enam punkte saba; olenevalt sabasulgede kvaliteedist, pikkusest ja arvust võib lind ainuüksi saba eest saada kuni kakskümmend viis, tõule vastavate jalgade eest seevastu vaid viis punkti. Iselaadse roosharjaga kääbusest rosecombi puhul aga võib tõuomane pea, eeskätt hari, anda kuni kolmkümmend viis punkti üldhindest.
Mida kõrgema hinde lind saab, seda kõrgem on tema hind ja seda enam ihatakse tema järglasi. Tõulinnuoksjonitel võivad eriti heade tõuomadustega lindude hinnad kiiresti sajast eurost kõrgemale kerkida.
Munade puhul on hinde andmisel aluseks muna kuju, suurus, koore tekstuur, värvus, värskus ja üldine väljanägemine ja hindamine toimub samuti sajapallisüsteemis. Ka on oluline, et munad oleksid välimuselt võimalikult ühtlased. Kõige enam punkte – kuni 25 – annab muna kuju; kõige vähem punkte aga suurus: 15 punkti.
Hinnatakse ka seda, mis on munas sees: kollast, valget, keeriseid (need hoiavad munarebu munavalge sees püsivas asendis), õhukambri suurust ja muna värskust. Kõige tähtsamad on munarebu ja –valge; kui munarebu on ühtlaselt erkkollane, veretäppideta ja ümmarguse kujuga ja munavalge selge ja puhas, võib kumbki neist teenida kuni 30 ehk kokku 60 punkti maksimumhindeks olevast sajast.
Tõulinnukasvatus ja -näitused on väga populaarsed näiteks UK-s. Eestis on tõulinde esialgu vähe, aga vähehaaval hakkab olukord tänu entusiastidele paremaks muutuma.
2009. aasta 7. detsembril registreeriti MTÜ Eesti Väikelinnukasvatajate Selts, mille eesmärgiks on kodulindude pidamise populariseerimine ja eeskätt uute tõugude tutvustamine ja nende levikule kaasaaitamine Eestis. Päris mitme ühingu asutajaliikme kodudes on tõulinnud juba olemas ja peagi loodame jõuda ka näitusteni.
Ühingu tegemiste kohta leiab infot lingilt www.kodulind.ee. Leipzigist jõudsid näitusel kõrgeid hindeid saanud linnud lisaks allakirjutanule ka kahe teise ühingu juhatuse liikme, Ragne Onemari ja Karin Remmelgase kodudesse.
