Statistika näitab, et Eestis on mesilasperede arv viimastel aastakümnetel pidevalt vähenenud. See seab ohtu mitte ainult putuktolmlevate põllu- ja aiakultuuride saagikuse (statistikaameti andmetel on puuvilja –ja marjaaedade saagikus viimastel aastatel samuti tunduvalt langenud), vaid ka liigirikka floora säilimise. Arvatakse, et putuktolmlevate taimeliikide säilimiseks on vaja vähemalt ühte mesilasperet ruutkilomeetri kohta. Hetkel on statistikaameti andmetel Eestis mesilasperesid poole võrra vähem.

Meetoodang tasemel, mesinikud eakad

Keskmine meetoodang pere kohta on küll viimastel aastatel olnud 4- 5 korda suurem kui sõjaeelsel perioodil, on ka mesilaid, kus see on enam kui 10 korda suurem võrreldes sõjaeelse ajaga. Seega mee- ja vahatoodangu poolest oleme Euroopa keskmisel tasemel või selle lähedal.

Eesti taasiseseisvumisega kaasnenud ebaõnnestunud omandi- ja maareform jättis mitmete suurte põllu- ja metsamajandite mesilad peremeheta, mistõttu need hävisid.

2010. aasta põllumajandusloenduse andmetel on aastatel 2001- 2010 mesilasperedega majapidamiste arv vähenenud enam kui poole võrra, 1937. aasta võrreldes aga koguni üheksa korda.

74,3 % meie mesinikest üle 60 aasta vanad. "Erilist muret tekitab üle 70 aastaste mesinike suur osakaal, nad moodustavad ligi poole tegevmesinike üldarvust," ütleb vanamesinik Antu Rohtla. "Nii suur hulk eakaid mesinikke esitab Eesti mesinduse järjepidevusele lähema 5-10 aasta jooksul väga tõsise väljakutse, eriti olukorras, kus neile kuulub kokku üle 10 000 mesilaspere."

Traditsiooniliselt on Eestis mesilasi peetud talumajapidamistes, kus valdavaks mesila suuruseks on olnud 5-30 peret. Viimastel majandussurutise aastatel on lisandunud mesinike perre ka maale maakodud soetanud linnaelanikke ja töö kaotanud noori perekondi. Tõenäoliselt jäävad meil lähiaastakümnetel jäävad valdavaks väikesed ja keskmise suurusega mesilad. Praegu peetakse väikemesilates (kuni 30 peret) 60,8% kõigist mesilasperedest ja sellega on hõivatud 92,8 % mesinike koguarvust. Mesinikke, kes peavad üle 100 pere on ainult 3,1%.

Perede arv kahaneb või mitte?

Suurimaks probleemiks meie mesinduses on aga mesilasperede massiline hukkumine viimastel aastatel. Eesti Mesinike Liidu juhatus püüab väita, et viimastel aastatel on perede arv hakanud suurenema ja perede tegelik hukkumine ei ületa 10-14%. "Tegelikult ei ole sellisel väitel alust, sest suurem osa hukkunud mesilasperedest jääb kehtiva puuduliku metoodika tõttu statistikas kajastamata," teab Rohtla rääkida. .

Seega peaks 2013-2016 mesindusprogrammist saama Eesti mesinduse päästmisprogramm, mille põhisuunaks ja eesmärgiks on mesilasperede massilise hukkumise pidurdamine ja lähitulevikus ka peatamine. "Mesindusprogrammis 2013-2016 peavad meie arvates esikohal olema varroalesta ja teiste mesilashaiguste tõrje ja profülaktika, mesilasperede mürgistuste vältimine agrokemikaalide kasutamise läbi ja mesinike õpetamine ( koolituste läbiviimine) ning nõustamine," selgitas Antu Rohtla oma mõttekaaslaste seisukohti. mittearvestav.

Kavandatavas mesindusprogrammis on ebaproportsionaalselt suur osa vahenditest planeeritud suunata mesilaste tõuparandusele. Mesilaste tõuaretuse vastu puudub aga mesinike enamuse avalik huvi. Mesilaste Tõuaretajate Seltsi kuulub ainult praegu kaheksa inimest, 1937. aastal oli Mesilaste Tõuaretajate Seltsil üle 3000 liikme.

Üldse ei näe 2013-2016 mesindusprogramm ette mesilaste genofondi laialdasemat uurimist ja hindamist. Mitmed suurte kogemustega mesinikud-praktikud on juba mitu aastat täheldanud tumedate, väiksemate ja tigedate mesilaste arvukuse suurenemist. Kellega on tegu, see pole teada. Selleks, et kõiki päevakorral olevaid probleeme arutada ning teha ettepanekuid, mis tagaksid Eesti mesinduse jätkusuutlikkuse, kutsutakse kodanikualgatuse korras 9. veebruaril algusega kell 10 Karksi-Nuia kultuurikeskuse sinises saalis kokku koosolek. Kui oled mesinik, peaksid osalema!