Kogu tee liblikaid täis. Mis lahti?
Vaheotsa ja Koonga küla vaheline 16kilomeetrine kruusateelõik Pärnumaal mõjus nädalavahetusel müstiliselt – pea kõik teeperved, lombiservad ja kõrvalteede otsad olid kaetud valgete liblikate parvedega. Niiskemates kohtades oli neid maas suurte kogumitena, kus võis olla sadu isendeid.
Liblikad olid niigi pidevas liikumises, aga iga mööduva auto peale pahvatasid nad õhku suurte parvedena. Terve ilm oli valgeid lendajaid täis.
Kui juhtusid sõitma teise auto kannul, tuli vahepeal sõiduk kinni pidada, sest õhku paiskunud paksust liblikapilvest polnud võimalik putukaid tapmata läbi sõita. Sellegipoolest oli autonina pärast surnud liblikaid täis.
Tee kergendab rännet
“See on naeriliblika ja väike-kapsaliblika praegu toimuv ränne. Näiteks meie kandis on neid parvedes enam-vähem kolm ühele suhtes,” ütles fotode järgi Tartu ülikooli entomoloog Mati Martin. “Teie piltidel on enamik isased naeriliblikad.”
Maanteele olid liblikad Mati Martini sõnul kogunenud seepärast, et see on neile läbi metsa kerge rännutee. “Teeservas võis olla ka rohkem taimi, kust toitu hankida. Maantee on tavaliselt niiskem ja nii täiendavad nad seal oma niiskusevarusid,” lisas Martin.
Kuhu need me aedadest ja niitudelt tuttavad liblikad võisid teel olla, ei osanud putukatundja täpselt ütelda. “Rände põhjuseks on soodsad arenemistingimused lõuna pool, kui kaugel just, ei tea. Võib-olla Ukrainas või Valgevenes, aga võib-olla ka kaugemal.”
Liblikad lendavad ta sõnul nii kaua, kuni hukkuvad. “Enamasti jõutakse kusagile mererannikule, kus uputakse merre,” teadis Martin.
Kas lühiealised liblikad, kes on koorunud meie kapsamaadel ja toitunud röövikute nukkudest, lendavad lõuna poole, et enne otsasaamist oma munad kusagile mujale poetada?
Hulkujad ja rändajad
“Ränne on suuresti suunatud liikumisele, mitte munemisele,” selgitas Martin. “Munetakse ikka siin. Mõneti ka teel olles, aga sama suurt liblikate massi need munad järgmisel aastal ei anna.
Kas põhjuseks on munade kehv kvaliteet, kuna palju energiat kulub liikumise peale, või parasiidid või toidupuudus, ei oska öelda. Ilmselt on asi mitme teguri koosmõjus.”
Ta ise on tänavu märganud naeriliblikate ja väike-kapsaliblikate rohkust rapsi- ja kaalikapõldudel. Ristõielised taimed on nende putukate toidutaimed, aga rapsipõldude ohtra mürgitamise tõttu ei saa põldudest liblikate massilise sigimise paika.
Üldisemalt ei ole liblikate ränded Mati Martini sõnul perioodilised nagu lindudel. Rände tekke põhjusi on mitu (ilmaolud, areaali laiendamise tung jms), kogu tagapõhja ei tea teadlased veel isegi.
Koonga tee liblikate puhul võib niisiis ainult oletada, kuidas soojade õhumasside liikumine võis tekitada nukkudest koorunud lendajate ootamatu, inimestele esmapilgul mõistetamatu rännukihu.
Kõige rohkem on rändavate liblikaliikide hulgas Mati Martini sõnul nn hulkujaid, kelle teekonnad jäävad kümnete kilomeetrite piiridesse.
Kõige vähem on selliseid, kes suudavad sihikindlalt jõuda sadade või isegi tuhandete kilomeetrite kaugusele. Väike-kapsaliblikad ja naeriliblikad on pigem hulkujad.
Ülipikkade rändude tegijaist on tuntumad admiral, ohakaliblikas, päevasuru ja mõned teised suruliigid. Neist admiral ja ohakaliblikas, kes saabuvad meile mujalt, on ühed vähesed, kelle ränded on korrapärased.
“Nad rändavad nagu linnud, aga nende põlvkonnad vahetuvad rändetsükli jooksul mitu korda,” sõnastas admirali või ohakaliblika erinevust rändlindudest keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni looduskaitse juhtivspetsialist Agu Leivits.
Lihtsustatult tähendab see, et meie poole alles teel olevad või meilt lahkuvad liblikad maanduvad kusagil, et enne suremist muneda, ja teekonda jätkab hoopis järgmine põlvkond.
Linnuvaatlejate uus hobi
Kuidas see kõik täpsemalt käib, on tänapäeval teada vaid osaliselt. Näiteks see, et lõunast sisserändavad admiralid ka tagasi lendavad, selgus Leivitsa sõnul vähem kui kümme aastat tagasi Soome linnuvaatlustornides.
Agu Leivits rõhutas linnuvaatlustorne, viidates, et lindude rännete uurijad on hakanud jälgima ka putukate rändeid. Seda tehakse vaadeldes, mitte putukaid kinni püüdes ja sirulaudadele sirutades. “Need vaatlused ei ole süvateaduslikud uuringud, aga teaduski saab kasu, kui vaatlejaid on palju.
Mida rohkem ja laialdasemalt koguneb vaatlusandmeid, seda suurem on võimalus neist nähtustest aru saada,” nentis Leivits.
Vaatlused annavad teavet liikide liikumisest, aitavad näha kliimamuutuste mõjusid ja avardavad üldist arusaamist putukate ilmast. “Kui ainult oleks veel olemas ka üks hea päevaliblikate välimääraja,” lootis Leivits.
Tänavu kolmandat aastat jälgib Eestis liblikate ja kiilide rändeid ka Kabli linnujaam. “Hästi palju admirale, ka ohakaliblikaid,” loetles Agu Leivits tänavusi sisserändajaid.
Ta lisas, et ka kapsaliblikaid – rändavad nii väike- kui ka suur-kapsaliblikas – on tänavu liikvel tõepoolest tohutult palju. Praamiga sõites nägi ta rändemeelset kapsaliblikate seltskonda isegi Suure väina kohal.
Koonga tee liblikad
- Naeriliblikas ja väike-kapsaliblikas kuuluvad põualibliklaste sugukonda, kus on rohkem kui 1000 liiki, Eestis kokku 11 liiki.
- Meie põualibliklaste hulka kuuluvad veel suur-kapsaliblikas, kevaditi varakult välja tulev kollane lapsuliblikas, koiduliblikas, sinepiliblikas, põualiblikas, reseedaliblikas, niidu-, raba- ja ruuge-võiliblikas.
- Põualibliklastel on Eesti oludes aasta jooksul 1–3 põlvkonda.
- Põualibliklased talvituvad enamasti nukkudena, harvem röövikute või valmikutena.
Allikas: www.zbi.ee
