Kohalikku nisu jagub, aga rukkist tuleb puudu
“Müüsin oma saagist 2000 tonni rukist Kevilisse, kes müüs selle Eestist välja. Nüüd olen nagu rahvuslik kurjategija,” ütleb Eesti suurim rukkikasvataja ja rukkikuningaks kroonitud Hans Kruusamägi.
Läinud aastal külvas ta rukist 800-le ja tänavu juba 900 hektarile.
Põllumehi ühendava TÜ Kevili juht Marek Linnutaja kinnitab, et nad müüsid 3000 tonni rukist piiri taha.
“Tartu Veski pakkus hinda, mis ei ole Eesti rukki eest vääriline,” põrutab ta. “Mina nimetan seda ahnuseks.”
Eksport muutis suhtumist
Linnutaja sõnul ei võtnud Tartu Veski neid läbirääkimiste laua taga tõsise partnerina. Pärast suure koguse rukki tunduvalt kõrgema hinnaga eksportimist on aga suhtumine muutunud. Ka siinsed põllumehed hakanud saama paremat hinda.
Tartu Mill (endise nimega Tartu Veski) ostujuhi Leonid Dulubi sõnul on siinsete leivatööstuste varustamiseks vaja
30 000 tonni rukist, kuid nii mullu kui ka tänavu õnnestus kohalikelt põllumeestelt saada sellest vaid 70%.
Ülejäänu tuleb sisse tuua kas Lätist või Venemaalt, kusjuures Moskva tagant saab rukist poole madalama hinnaga. Ainult et Eestisse transportimise kulu sööb suure osa hinnavõidust ära.
Eesti nisusaak on 350 000 tonni ringis, kuid saiaviljaks läheb seda vaja vaid viiendik ehk 75 000 tonni. Seetõttu müüakse enamik nisust piiri taha.
Mullu küpsetati kümnest pätsist saiast üheksa Eesti viljast. Mõned pagaritööstused tõid osa nisujahu Soomest sisse, sest see oli seal tunduvalt odavam.
“Kui 27st ELi riigist 26s kehtib maailmaturuhind, siis Soomes oli see viiendiku jagu madalam,” väidab Eesti suurima jahutootja Tartu Milli ostujuht Dulub.
Tema sõnul elavad sealsed põllumehed kõrgete toetustega nii hästi, et annavad vilja rahulikult madalama hinnaga ära. “Läksin ja ostsin Soomest nisu kokku, et sealset hinda natuke üles viia, ja see õnnestus ka,” tähendab Dulub.
Rukkileib tuleb tagasi
Leivaostja maitse on aastatega muutunud. Kui taasiseseisvumisega piirid lahti läksid ning inimesed uusi asju proovida said, hakkasid tehased lisama tainasse nisujahu ja suhkrut – et leib vähem hapu oleks ning et saavutada suurem, poorsem ja pehmem päts.
“Eesti tarbija soovib küll puhtast rukkijahust leiba, kuid samas eelistab pehmet,” räägib Fazer Eesti ASi juhatuse esimees Kristjan Kongo. “Puhtast rukkijahust leib ei ole pehme, sest rukkis leidub väga vähe gluteeni ehk valku, mis taina kerkimisel moodustab poorse struktuuri.”
Ka ASi Eesti Pagar juhataja Veikko Vaarja kinnitab, et klassikaline, 100% rukkijahust leib on kõrge happesusega ega meeldi paljudele.
Samas on ka puhas rukkileib taas aus. Kümmekond aastat tagasi tõi Pere Leib välja 100% kodumaisest rukkijahust Pere Peenleiva. Nüüdseks on nende sortimendis tervelt üheksa vaid rukkijahust leiba.
Ka Fazeril on leib, mis on toodetud vaid rukkijahust. Ning Eesti Pagar tõid mullu turule tootesarja “Rehe leib”, kus on kasutatud ainult rukkijahu.
Nii saiadesse kui ka leibadesse pannakse ka jahuparandajaid, emulgaatoreid ja paksendajaid.
“Rahvas nõuab praegu sellist leiba,” väidab Tartus Pere Leib Tootmises laborijuhataja ametit pidav Maire-Mai Toomere.
Lisaained rahva soovil?
Ka Kristjan Kongo kinnitab, et emulgaatoreid, paksendajaid ja jahuparandajaid kasutatakse pagaritööstuses eelkõige tehnoloogiliste abiainetena, et parandada taina segunemist ja masinatega töödeldavust.
Teisalt on lisaainete eesmärk saada suurem toode, millel ka stabiilsem kuju, ühtlasem poorsus, parem lõigatavus jne.
Toomere sõnul on lisaainete kogus väga väike, moodustades 0,8% jahu kogusest.
Sai võidab leiba
- Eestis süüakse saia aasta-aastalt rohkem kui leiba. 10 aastat tagasi toodeti Eestis 40 800 tonni leiba ning 35 100 tonni saia ja pirukaid, mullu aga vastavalt 29 900 ja 40 300 tonni.
- Üheksa aastaga on leiva kogus vähenenud 27% ja saia kogus suurenenud 15%.
Allikas: statistikaamet
