Tamme talu ürdiaias kasvab üle saja sordi maitsetaimi, millest igaühe maitseomadustest ja kasutamisvõimalustest võib perenaine kaasakiskuvalt pajatada. Suvisel ajal käivad huvilised seal taimi uudistamas, perenaise selgitusi kuulamas ja ürdipirukat mekkimas. Loomulikult saab koju kaasa soetada nii taimeistikuid kui ka toidu valmistamiseks kuivatatud maitsetaimesegusid.

“Emotsioon ehk selle päeva lõhnad, värvid ja maitsed jäävad inimestele rohkem meelde kui jutt,” arvab perenaine. Mõnusaks äraolemiseks on ürdiaia kõrvale rajamisel istumiskoht, kus saab varju nii kõrvetava päikese kui tibutava vihma eest.

Tulsid tee tarbeks

20 aastat logistikuna töötanud Heli Viedehof otsustas mõni aasta tagasi selle tööga lõpparve teha ja hakata ise endale tööandjaks. Kokkamine ja aiandus olid siiani olnud vaid hobid.

“Mõtlesin, et see on minu väike projekt, aga nüüd hakkab vägisi pereettevõtteks kasvama,” tähendab ta.

Ürdiaed moodustab vaid väikese osa Heli Viedehofi tööpõllust. Põhiline aur kulub siiski hektarisel põllul enam kui kahtekümmend sorti maitsetaimede ja supijuurikate kasvatamisele ning neist toodete valmistamisele.

Ettevõtlik naine kinnitab, et tal on vedanud metsamaakleri ametit pidava abikaasa Reinuga, kes teeb meelsasti masinatöid. Viis aastat tagasi linnast maale kolinud pere pea teeb suuremad mullatööd ja paneb käed külge ka mujal, kus mehekätt vaja.

“Kui pere ei toetaks, ei saaks väikeettevõtlusega üldse tegelda,” märgib perenaine. “See, kas töö ka vilja kannab ja äraelamist annab, ei selgu ju kohe, vaid mõne aja pärast.”

Ürdisegud valmivad alles sügisel, kevadel annab sissetulekut taimede müük. Suure kasvuhoone troopilises kliimas sirguvad praegu tšillipiprad ja tee tarbeks kasvatatavad basiilikud ehk tulsid.

Kevadel ajasid seal aga nina mullast välja mitmesugused maitsetaimed. Enamik neist leidis pärast öökülmade möödumist uue elukoha sellesama kasvuhoone kõrval, muist jõudsid aga laatadelt Eesti teistesse aedadesse. Heli Viedehof ütleb, et varem ei olnud maitsetaimede istikute kasvatajaid eriti ohtralt, kuid tänavu oli taimede müüjaid palju.

Ühe tootega ei ela ära

Maitseainesegude valik suurpoodides on seinast seina, kuid Tamme talu perenaine arvab, et tema toodangule jagub siiski kohta. “Tundub, et eksootiliste maitsete kõrvale vajatakse ka lihtsamaid ja harjumuspärasemaid maitseid ning eelistatakse ikka Eestis kasvatatut.”

Kõige minevam kaup on eestlastele omase maitsega dipisegu, mida saab kasutada nii hapukoorest, kohupiimast kui kodujuustust valmistatud külmadele kastmetele, aga ka supile ja pajaroogadele viimase lihvi andmiseks.

Ühe tootega ei ela ära, on ürdikasvataja kindel. Tal on sortimendis 28 toodet ja järjest tuleb uusi juurde luua.

Üheks hitiks on ürtidega maitsestatud moosid. Eelmisel aastal vaaritas ta viieliitrise potiga oma aia vaarikatest kuu aja jooksul 3000 purki moosi. Lisaks ka maasikatest, õuntest, ploomidest ja pohladest. Siis sai selgeks, et tootmise jaoks on vaja omaette ruume.

Praeguseks on PRIAst saadud toetuse abil kerkinud punase katusega tootmishoone, kus ühes otsas armas poeruum. Seal on riiulite peal kenasti reas moosipurgid ja maitsetaimekotikesed.

Lisaks soetas perenaine majandustegevuse mitmekesistamise toetuse abil tikkimismasina, millega saab valmistada kingitusteks tellitud toodetele sobiva tikandiga pakendid.

Naised põevad rohkem

“Tööga ei tule rikkus kiiresti,” tõdeb Heli Viedehof, “aga kui oled leidnud oma niši ja teed seda, mis väga meeldib, siis elad ära ja lõpuks hakkab see vilja kandma. Siis on väga hea meel, kui inimesed tulevad laadal ligi ja otsivad eelmisel korral kaasa ostetud moosi või ürdisegu.”

Neile, kes tahavad ala vahetada, soovitab Viedehof hästi läbi mõelda oma hobid ja selle, mida meeldib teha. “Väiketalus tuleb teha seda, mida hästi oskad ja arendada välja kõik suunad, mida välja arendada annab,” väidab ta. Mitmes suunas sahmimise asemel tasub keskenduda ühele asjale.

Tagasilööke on küll olnud, nii et vahel võtab ka pisara silma. “Naised põevad sõna otseses mõttes iga tühja asja pärast. Napib enesekindlust,” tunnistab ürdikasvataja.

Suur abi oli ETNA FEM-projekti mentorgrupist, mida juhendas Liivi Pihlasalu Pärnu talupidajate nõuandekeskusest. Seal sai nii uusi tuttavaid kui ka oma küsimustele vastuseid. Koos arutades ei tundugi asjad keerulised.

“Ei kahetse,” lausub Heli Viedehof maale kolimise ja elukutsevahetuse kohta. See, kuidas ta seda öeldes oma taimede keskel särab, kinnitab öeldut.