Kolmkümmend viis aastat lihaveisekasvatust Eestis
Tänavu tähistame Eestis lihaveisekasvatuse 35. aastapäeva. Kuni eelmise sajandi 70. aastateni meil lihaveiseid ei kasvatatud, neist ei räägitudki midagi. Eesti loomakasvatusinstituudi teadlasena Ukrainas ja Valgevenes ametireisidel käies vaatasime küll kolhoosides sealset lihaveisekasvatust, kuid huvi see meis ei äratanud.
Siis saabus aga Nõukogude Liidu juhtorganitelt korraldus hakata ka Eestis hulgaliselt lihaveiseid kasvatama. Meie põllumajandusministeerium tegi 1977. aastal loomakasvatusinstituudile ülesandeks selgitada välja, millist tõugu lihaveised sobiksid Eestis kasvatamiseks. Kirjandust uurides selgus, et sobivaim tõug meie oludes on hereford.
Algus oli raske
Kuid ühelgi majandil ei olnud huvi hakata mässama veisekasvatuse uue tootmissuunaga, milles siin kogemused puudusid ja mille viljelemisel ei olnud mingit erilist kasu näha. Meie loomakasvatuse põhitootmisharud – piima- ja sealihatootmine – olid kõikjal pingelises seisus ning nende jaoks jätkus majandites isegi vähe sööta.
Kuid käsku tuli täita ning nii saabuski meile 1978. aastal Valgevenest ja Marimaalt esimene partii (54 pead) hereforde. Need paigutati Võru ja Sõrve sovhoosi. Enne seda, kümme aastat varem, toodi Valgamaale Orumäe sovhoosi Venemaalt väike partii šarolee tõugu lihaveiseid, kuid neil oli palju raskeid poegimisi ja mõne aasta möödudes nad likvideeriti.
Valitsuse survel seemendati paari-kümnes majandis piimatõugu veiseid šarolee tõugu pullide spermaga ning saadi ristandjärglasi. Ka need kadusid meie majanditest peagi. Arvasime tollal, et lihaveisekasvatuse alustamine Eestis võrdub paljude selleaegsete kampaaniatega, mis peagi kaovad, nagu näiteks kartuli ruutpesiti kasvatamine, põldoast silo tegemine, lehmade kahetsükliline lüpsmine ja sigadele toore kartuli söötmine.
Kuid herefordide kasvatamine läks siiski teisiti. Herefordi tõugu veiseid kasvatavatel majanditel oli esialgu raske, sest lihaveisekasvatus oli meie piimatootmise traditsioonidega maal võõras. Kuid loomade leplikkus ja sõbralikkus võitsid kiiresti talitajate ja majandite juhtkonna poolehoiu ning neid loomi taheti enamikus kohtades juurdegi soetada.
Tollal oli kõikides majandites loomade arv ülepaisutatud, ei jätkunud piisavalt sööta. Parim sööt läks lüpsilehmadele, kehvem jäi lihaveistele. Parimates majandites, nagu Sõrve sovhoosis, oli lihatõugu noorveiste ööpäevane juurdekasv 400 g ümber, kehvemates aga ainult paarsada grammi.
Aretustööd oli Venemaalt toodud kehva tõumaterjaliga raske teha. Sugupulle sai osta ainult ida poolt, kus nende aretusväärtus oli väga madal. Kuni 1985. aastani toodi Eestisse kokku 646 herefordi noorveist, sealhulgas teistest Nõukogude Liidu piirkondadest 383, Soomest 138 ja Taanist 125. Nende arvukus suurenes 90. aastate alguseks 2000 peani.
Entusiastide najal
Herefordide liha kvaliteet oli loomakasvatusinstituudi katsete põhjal siiski parem kui piimatõugu veistel. Selleks ajaks tegutses lisaks herefordidele Viljandi rajooni Karksi kolhoosis šarolee tõugu lihaveiste farm. Kuna me loomakasvatusinstituudis olime seotud ainult herefordi tõugu veiste jälgimisega, siis šaroleedele me tähelepanu ei osutanud. Meile on jäänud tänini selgusetuks, kust Karksi kolhoos šaroleed sai. Kui nad pärinevad kuuekümnendate aastate lõpus toodud šaroleedest, on meil põhjust tähistada hoopis lihaveisekasvatuse 45. aastapäeva. See asi väärib uurimist!
Loomakasvatusinstituudi initsiatiivil korraldasime iga-aastaseid herefordipäevi, kuhu tulid kokku peaaegu kõik lihaveiseid kasvatavate majandite esindajad, seal arutasime ühiselt lihaveiste kasvatamise probleeme ja tulevikunägemusi. Uskusime, et neil Eestis ikka tulevikku on.
Hiljem oli võimalus minna väikeste gruppidena korduvalt Soome tutvuma sealse lihaveisekasvatusega, mis andis meile eeskuju ja palju kogemusi juurde. Kuna loomakasvatusinstituudi veiseliha uurimise labor oli küllaltki elujõuline, otsustas põllumajandusministeerium anda meie hoole alla toodud lihaveiste kasvatamise juhendamise ja jälgimise. Asusime innukalt asja kallale, kuigi lihaveisekasvatus oli meile võõras tootmisharu. Lihaveiste aretustöö juhtimine pandi Eesti Punase Karja Riikliku Tõulava ülesandeks. 1991. aastal asutasime Eesti Herefordi Kasvatajate Klubi.
Suure tagasilöögi lihaveisekasvatusele andis Eesti Vabariigi taaskehtestamine. Kolhooside ja sovhooside likvideerimise järel kukkus lihaveiste arv 700-le ja nende kasvatamine jäi ainult oma ala entusiastide kätte, sest riigi abi puudus. Peale herefordide hakati mõne aasta möödudes huvi tundma ka teiste lihaveisetõugude vastu. Raplamaa endise Kaiu kolhoosi ühe osana hakkas tegutsema Karitsu Õppetalu, mille juhatajal Leino Vessartil oli eriline huvi limusiini tõugu lihaveiste vastu. Algul ristas ta oma holsteini lehmi limusiini tõugu pullidega, hiljem ostis Soomest puhtatõulisi limusiine.
Uued kogemused
Lihaveisekasvatus sai meil uue hoo jälle sisse, kui 2000. aastal asutati Eesti Lihaveisekasvatajate Selts. Seltsi pingelise töö tulemusena otsustati riigi poolt hakata maksma ammlehmatoetust. Kui sellele lisandus veel talude pindalatoetus, hakkas lihaveisekasvatus jõudsalt edenema. Välismaalt toodi hulgaliselt veel teisi tõuge nagu šaroleesid, aberdiin-anguseid, šoti mägiveiseid, simmentale jt. Praeguseks on meil kokku juba 12 tõugu lihaveiseid, enamlevinud on hereford, aberdiin-angus, limusiin, šarolee ja simmental.
Kui algul oli meie eesmärk suurendada kiiresti lihaveiste arvu (seda saadi teha peamiselt piimaveiste ristamisega), siis nüüd on eesmärk parandada lihaveiste tõulist väärtust. Liha- ja piimatõu ristandite lihakvaliteet on küll hea, kuid nende realiseerimishind paraneb kõige paremini loomade veresusastme suurenemisega. Liha kvaliteedi parandamise eesmärgil on mõeldav ristata ka puhtatõulisi lihaveiseid omavahel nagu seda tehakse Šveitsis.
35 aasta jooksul on meie lihaveisekasvatajad omandanud selle loomakasvatusharu viljelemisel hulga kogemusi, palju on nähtud Euroopa riike külastades. On loodud organisatsioon Estonian-ACB-Vianco OÜ, mis tegeleb lihaveiste turustamisega ja välismaalt tõuloomade ostu vahendamisega. Nii pole enam meie lihaveisekasvatajatel muret, kuhu oma loomad realiseerida. Algjärgus on ka Šveitsi ja Balti riikide ühisfirma Baltic Grassland Beef tegutsemine, mille abil on võimalik lihaveiseid realiseerida teistesse Euroopa riikidesse.
Oleme pärast taasiseseisvumist oma karja parandamiseks ostnud välismaalt igal aastal hulgaliselt tõuveiseid ja jätkame seda kogu aeg. Lihaveiste arv on meil pidevalt suurenenud, olles juba praegu juba ligikaudu 60 000.
Kui 2002. aastal oli meil vaid 1500 ammlehma ja saime Euroopa Liidult üllatavalt suure ammlehmade kvoodi – 13 416, siis on praeguseks meil ammlehmi kehtestatud kvoodist juba peaaegu poole rohkem. Praegune lihaveiste aretuse eesmärk ongi nende jõudlusvõime tõstmine peamiselt kõrge aretusväärtusega pullide sissetoomisega.
Pidevalt suureneb meie seltsi liikmete arv, nüüdseks on neid juba ligi 400. Oleme teinud seltsi liikmetele õppereise mitmesse välisriiki, sest seal nähtu ja kuuldu innustab järeletegemist. Meil on palju suuri lihaveisefarme, näiteks Vjatšeslav Leedole kuulub üle 1000 lihaveise, Võrumaal Leve Leharil üle 500, rohkem kui 300 on Karitsu Rantšol jt. Neid kasvatajaid, kes on lihaveiseid pidanud 35 aastat, peaaegu ei olegi.
Olukord paraneb
Meie lihaveiste tõuline väärtus on viimastel aastatel palju paranenud. Oleme tõuloomi müünud isegi mitmesse välisriiki (Ukraina, Türgi). Praegu jätab veel soovida meie noorveiste kasvuintensiivsus, mistõttu loomade esmakordne poegimine toimub alles 33 kuu vanuselt. Samuti on noorpullide vanus realiseerimisel liiga suur, aga rümba kaal väikesevõitu (keskmine vanus 21 kuud, keskmine rümba kaal 285 kg). Kuid see muutub igal aastal normaalsemaks karja aretusväärtuse, söötmise ja pidamise paranemisega.
Kuna praegu on meil lihaveiste arvukus juba rohkem kui neljandik kogu veiste üldarvust, on viimane aeg hakata mõtlema lihaveisekasvatuse spetsialistide ettevalmistamiseks Eesti Maaülikoolis. Huvi lihaveisekasvatuse vastu on meie maaelanikkonnal suur, sest suhteliselt väike tööjõukulu ja kvaliteetse rümba hind on tegurid, mis võimaldavad ka üksnes lihaveiste kasvatamisest ära elada.
