Maamajandus

Kombain antakse kätte vaid kõige parematele poistele

 (3)

Kombain antakse kätte vaid kõige parematele poistele
Olustvere ametikoolis on põllumajandushuvilistele noortele õppimiseks kaheksa traktorit. “Kõige raskem on algul juhtimisseadmed selgeks teha, kui poisid enne traktori-kabiinis olnud pole,” ütleb juhendaja Elmut Lehiste. Foto: Sven Arbet

Uus õppeaasta algab ka ametikoolides. Ent kui 40 õpilase peale on üks kombain ja mõned traktorid, kas siis on üldse võimalik koolitada tipptasemel masinameest?

Uus õppeaasta algab ka ametikoolides. Ent kui 40 õpilase peale on üks kombain ja mõned traktorid, kas siis on üldse võimalik koolitada tipptasemel masinameest?

Põllumajandusettevõtete juhid ütlevad, et traktorid annavad nad kutsekooli poistele kätte küll, aga kombaini peale nad enamasti nii noori ei lase.

“Mul on kombainide peal ikka vanemad mehed, Tihemetsa lõpetanud,” ütleb OÜ Haage Agro juhataja Andres Härm Tartumaalt. Värskelt koolist praktikale või tööle tulevad noormehed alustavad traktoriga.

Samas arvab mees, et kaasaegsed keerulised masinad ongi noorte jaoks, sest need on infotehnoloogiat ja elektroonikat täis.

OÜ Metstaguse Agro juht Teet Kallakmaa on aga kogenud, et ega noored põllumajanduses töötada eriti taha. “Firmas pole ühtegi minust nooremat traktoristi ega kombainerit,” ütleb 46aastane Kallakmaa ja meenutab, et kui tema koolipoiss oli, töötas ta igal suvel traktori peal ja tahtmine oli suur.

“Kombainitöö nõuab palju kogemusi, sest kombain tuleb töös hoida ka ekstreemsetes ilmaoludes,” selgitab AS Sadala Agro juht Ahti Kalde. Ta hindab, et teoreetiline ettevalmistus on ametikooli poistel tavaliselt hea, aga praktiline pool kipub nõrgaks jääma. “Mõni poiss on väga hakkaja, mõnega läheb kauem aega. Meie asi on riske hinnata ja vaadata, mis masina peale võib noore panna.”

Kalde leiab, et lisaks teooriale peaksid koolid rohkem õpetama kohusetundlikkust ja head töössesuhtumist. “Kindlasti on vaja õpetada, et töö ei pea lihtsalt tehtud olema, vaid hästi tehtud olema!”

Kus saab noor masinatööd harjutada

“Põllumajanduse eriala õppekava on koostatud selliselt, et praktikad moodustaksid 50% kogu õppekavast,” selgitab Järvamaa kutsehariduskeskuse (JKHK) põllumajandusmasinate kutseõpetaja Vello Vilu.

Esimese kursuse jooksul tuleb selgeks saada kõik mullaharimisriistad adrast külvikuni. Pärast esimest kursust läbivad õppijad ühenädalase praktika kooli õppemajandis, kus löövad kaasa näiteks rohusööda varumisel.

Kombaini- ja traktoriõppega alustatakse teisel kursusel. Varem ei saa, kuna traktori ja kombainiga töötamine vajab juhilubade saamiseks piisavat vanust. Teise kursuse praktika moodustavad õppemajandi põllutööd, mille teevad ära õpilased.

Kolmandal kursusel peaks masinad enam-vähem selged olema, küll tuleb õppuritel ära teha juhieksamid ja kutseeksam. Seejärel ootab noori 21nädalane ettevõttepraktika, kus nad peaksid saama kõikide masinatega tööd teha. Oktoobris kooli naastes on tehnikaeksam, mis on üks kutseeksami osa.

“Probleemiks on tasemete erinevus,” ütleb Vilu. “On neid, kes juba kooli tulles kõike oskavad, aga ka neid, kes midagi ei tea. Kõik nad tuleb kutseeksamitele viia!”

JKHK masinapark on Vilu sõnul üsna kaasaegne. Õppemajandil on ligi 500 hektarit maad, millest pool on rohumaad, teine pool teravilja ja rapsi. Kombaine on kaks, traktoripargi moodustavad väiksem ja suurem Valtra ning kaks võimsamat traktorit – New Holland ja John Deere koos frontaaltõstukiga.

Peale selle on olemas mullaharimis-, külvi- ja rohusöötade tootmise masinad.

Olustvere õppetalu suurus on selle juhataja Riho Kala sõnul 780 hektarit, millest teravilja all on 550. Kasutada on 8 traktorit ja üks kombain.

Kevadest sügiseni teevad põllutöid ka Olustveres teise kursuse poisid. Nad saavad kätt proovida kõigega – alates randaalimisest ning lõpetades taimekaitsepritside ja külvikutega.

Pritsimine ongi üks keerulisemaid töid. “Hommikul istume laua taha ja arvutame välja, kui palju vett ning kemikaali ühele hektarile läheb,” selgitab õppemajandi juhataja. “Töötades on vaja ka loogikat – et kui segu poole kiiremini ära kulub kui arvutatud, mis siis valesti on.”

Poiste meelest oli keeruline ka laiali laotatud poomiga taimekaitsepritsiga postide vahel manööverdada. “Mina lõhkusin algul isegi poomi ära,” tunnistab kolmandat kursust alustav noormees Taavi Rohtsalu.

“Kui midagi katki läheb, siis peavad poisid üritama selle ka ise ära parandada – see kasvatab vastutustunnet,” ütleb Kala. “Kinni maksma ise ei pea, kuigi nii mõnigi poiss on kohe selle üle muretsema hakanud. Teisel aga on savi. Sellest ma näengi ära, mis sisu poisil on!”

Kui muude masinatega saavad ametikoolis õppijad praktiseerida kooli põldudel, siis kombainitööga on asi keerulisem.

“Kui varem oli kursusel kümme poissi, tegid nad ka viljakoristuspraktika kooli juures. Iga päev oli mul kaks poissi kombainis ja kaks kuivatis,” meenutab Kala. Praegu on õpilasi ühel kursusel üle 40, kombain on üks ja kombainitööd peab enamik harjutama praktikaettevõtetes. Õpilaste oskused olenevad niisiis sellest, kui heasse praktikamajandisse nad sattuvad.

Praktikant pole valmis töömees

“Firma ütleb: anna mulle tööline! Aga meil on õpilane anda,” räägib Vello Vilu. “Tähtis on juhendamine!” See kehtib nii praktikandi kui noore töölise kohta.

Praktikajuhendaja ei saa olla igaüks – tal peab olema põllumajanduslik haridus ning vähemalt kolmeaastane töökogemus põllumajanduses.

“Meil on igal aastal praktikante, peamiselt Türilt (JKHK) ja Olustverest,” ütleb heaks praktikajuhendajaks kiidetud Virumaal tegutseva OÜ Voore Farm taimekasvatusjuht Margus Lepp. Ettevõttes töötab
4 poissi, kes on lõpetanud Järvamaa ametikooli ja oma praktikad Voore Farmis teinud. Üks 25aastane mees on kombaini peal, ülejäänud traktoristid.

Lepp räägib, et juhendaja peab oskama hinnata noorte taset ning vastavalt sellele talle töid leida. Alustatakse lihtsamatest töödest – näiteks läga laotamisest – ja minnakse järjest keerulisematele.

“Tavaliselt on poisid päeva või paar ka vilja koristada ning vedada saanud, tänavu aga on sellega kehvasti, sest vili tuleb põllult ära korjata kiiresti, vihmade vahelt,” vabandab Lepp.

Ta leiab, et neil noortel, kes on põllumajanduskoolis 2–3 aastat vastu pidanud või selle eriala lõpetanud, motivatsioonipuudust tavaliselt pole. See, et noor algul kõike ei oska, on aga normaalne – kogemused tulevadki aastatega.

Heade partneritena nimetavad põllutöökoolid lisaks Voore Farmile OÜ Weissi, Estonia OÜd,
Väätsa Agrot, Kõo Agrot, Adavere Agrot, Madis Ajaotsa ja teisi. 



KOMMENTAAR

Kalle Toom

haridusministeeriumi kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna juhataja

Oleme teadlikult koondanud kutsekoolide põllumajandusõppe kahte tugevasse keskusse – Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli ning Järvamaa kutsehariduskeskuse Särevere õppekohta.

Neis koolides on olemas nii korralik materiaal-tehniline baas, asjatundlikud spetsialistid kui head lepingud praktikaettevõtetega ning lisaks ajaloolised traditsioonid. Seetõttu suudame tagada, et noored saavad neist koolidest parima võimaliku ettevalmistuse.

Eestis on välja kujunenud kindel ring inimesi, kes tegelevad põllumajandusega ning vajadus nende erialade õpetamise järele on sellega piiratud. Kuna põllumajanduserialade õpe on üks kallimaid, pole mõtet üle Eesti välja arendada paljusid väiksemaid keskusi. Kaks head keskust tagavad põllumajanduse tööjõuvajaduse täielikult.

On loomulik, et kui keegi tahab arstiks õppida, läheb ta Tartusse. Sama loomulik on, et kui ta tahab õppida põllumajandust, siis ta läheb Säreveresse või Olustverre.


Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare