Ajalehe Zapolarje teatel on kogu põhja-alade tundra jagatud alates 1968. aastast sovhooside ja kolhooside vahel, 2005. aastast saadik maksavad põhjapõdramajandid karjamaade kasutamise eest ka renti.

Kui aga põhjapiirkondade komid on koondunud majanditesse, siis neenetsid talusid 1929. aastal läbi viidud kollektiviseerimise tagajärgi vaid 1934.–1943. aastani. Siis tekkis neenetsitel saamata jäänud leiva pärast võimudega konflikt, nad lahkusid massiliselt kolhoosidest ning viisid oma karjad põhja poole.

Neenetsid olid tahtnud vallutada Vorkuta, kuid NKVD surus nende ülestõusu julmalt maha. Osa neenetsitest represseeriti, kuid pääsenud läksid kaugele mägedesse, kus nad lindpriidena oma kommete järgi elasid.

Pärast nõukogude võimu lõppu 1990. aastatel hakkasid nad tasakesi maapaost välja tulema, soetasid endale dokumendid ja said ka võimudelt toetust. Neenetsite karjad muudkui kasvasid, karjamaid neil endil aga enam ei olnud, sest nad liikusid Uurali mägedest taas Vorkutale lähemale.

Seal piirkonnas majandasid ees aga kaks ühisettevõtet – Olenevod ja Krasnõi Oktjabr, kellele neenetsite pealetung nende ametlikele aladele sugugi meeltmööda pole. Majandite esindajate sõnul hakkasid neenetsid regulaarselt nende karjamaadele tikkuma kolm-neli aastat tagasi.

Algul leidsid komid neenetsitega ühise keele ja viimased lahkusid kiiresti, kuid tänavu nad enam pretensioonidele pole reageerinud. Majandiinimeste väitel on neenetsitel linnades omade juhtide ja juristide näol kõva seljatagune.

Komisid hirmutab see, et vabadel neenetsitel on suured karjad, kus on kokku vähemalt 4 500 põhjapõtra. Lisaks lubavad nad oma põtradel võõrastel karjamaadel kõik juurteni nahka pista, nii et peremeestele enam midagi järele ei jää.

Komi majandid kavatsevad vabade neenetsi põdrakasvatajatega edasi võidelda. Nad tahavad pöörduda kohtusse või istuda läbirääkimistelaua taha ja lahendada vastuolud rahumeelselt.