Dokumendist allapanuks

Infokaitsesüsteemide OÜ kollased väikebussid sõidavad kontorist kontorisse ning koguvad kokku prügikastid, kuhu kontoritöötajad on pannud paberid, mida neil oma töös enam vaja ei lähe. Bussijuht toob kastidesse kogutud dokumendid tehasesse ning seal algab nende töötlus.

Esmalt materjal sorteeritakse liinil. Paberi hulgast võtavad töömehed käsitsi välja kile ja plastmassi (kaustakaaned), samuti sorteeritakse välja erinevad paberi liigid.

Peale sorteerimist satub paber masinasse, mis selle etteantud suurusega tükkideks purustab ning protsessi käigus paberimassist ka tolmu ja metalli välja imeb. „Isegi väikesed kinnitusklambrid, millega paberilehed kokku on klammerdatud, tõmbab masin magnetiga paberimassist välja," kiidab ettevõtte juhatuse liige Martin Linnupõld masina võimekust.

Edasi liigub paberimass pakkimismasinasse, kus ta kokku pressitakse ning tekkinud pakile metallvitsad ümber pannakse. Vajadusel mähitakse pakk ka kilesse. Ja ongi allapanu valmis.

Talli jõudes pole muud vaeva, kui metallvitsad katki lõigata ning paber hobused magamisasemele vedada.

Karta pole vaja

Kuna allapanu algmaterjali kogutakse vaid kontoritest, mitte tänavatel seisvatest paberi ja papi kogumise konteineritest, on tehasesse toodav materjal puhas ega sisalda mittevajalikku sodi.

Mujal maailmas, näiteks Ameerika Ühendriikides on paberallapanu kasutamist ning loomade käitumist lausa teaduslikult uuritud. On tõestatud, et paber imab kaks-kolm korda rohkem vedelikku kui saepuru või põhk, moodustades samal ajal tallipõrandale ideaalse soojustuskihi. Lisaks vedelikule imab paber endasse ka uriinilõhna ning bakterite tegevuse tagajärjel tekkinud „aroomid".

Kartuseks, et hobused võiksid trükivärvist mürgituse saada, pole mingit alust. Trükivärv oli aga ohtlik kümneid aastaid tagasi, kui see sisaldas tina, kaadmiumi ja teisi toksilisi raskemetalle. Tänapäeval kasutatakse trükivärvi, mis sisaldab orgaanilist pigmenti ning pole seetõttu ohtlik.

Enamus trükitööstuse kasutatavatest orgaanilistest pigmentidest on samad, mida kasutatakse tätoveeringute tegemisel, huulepulkade, juuksevärvide ja teiste kosmeetikatoodete valmistamisel. Martin Linnupõld kinnitab teadlaste sõnu: „ Uurisin spetsialistide käest trükivärvi toksilisuse kohta. Nad naersid mu kartused välja - kontoripaberil olevad trükivärvi kogused on naeruväärselt väikesed ning ei mõjuta inimeste ega loomade tervist mingilgi moel."

Ohio Ülikooli teadlased on välja selgitanud isegi selle, et kaheksanädalasel paberallapanul pidamisel püsisid veised puhtamad kui sama perioodi vältel saepurul olles. „Paberallapanu komposteerub täielikult 2-3 kuuga," räägib Vääna talli omanik Alari Tinno. „Meil on hunnikutes puhas kompost, paberist pole enam midagi järel." Internetist võib lugeda, et paberi lagunemisprotsess algab juba kuue tunni möödumisel märgumisest.

Okaspuu saepuru laguneb Tinno sõnul looduses täielikult aga alles 30-40 aastaga. Põllule sellist okaspuu saepuru ja sõnniku segu vedada ei tohi, sest see imeb mullast lämmastiku ja hapniku välja ning teeb kasu asemel kahju.

Majanduslangus sunnib ümber orienteeruma

Traditsiooniliselt on hobustel allapanuna kasutatud saepuru, põhku või turvast. Saepuru hankimine muutus raskeks siis, kui sellest küttegraanuleid tootma hakati. Nüüd aga on majandussurutis väiksema võimusega tööle pannud või hoopis sulgenud mitmed saekaatrid ning saepuru hankimine endisest veelgi raskem.

Alari Tinno sõnul suurematel tallidel allapanu osas eriti valikut polegi - kas põhk, turvas või paber. Saepuru pole suures koguses enam võimalik osta. „Eks igal allapanul on oma head ja vead. Odavaim on muidugi töötlemata põhk, aga see ei ima üldse. Ja nagu sa ta purustist läbi lased, kargab hind lakke."

Artiklit saab täispikkuses lugeda ajakirja Oma Hobu veebruarinumbrist, mis täna ajakirjanduse müügilettidele jõuab.