Koprad rajasid erametsas tiigikonnale elupaiga
Valgamaal Ringiste külas elav Jaan Matto on kobrastega hädas olnud juba vähemalt viisteist aastat. 1990ndate algupoolel tema metsa elama tulnud loomad on tekitanud üleujutusi, mis nüüdseks on pöördumatult kahjustanud mitu hektarit metsa.
2008. aastal hindas metsakonsulent Jüri Peetrimäe omaniku metsakahjusid ligi 73 000 krooniga, mullu detsembriks olid kahjud kasvanud 208 000 kroonini.
Esialgu püüdis Matto ise kobraste tammide lõhkumisega loomi tõrjuda, kuni pinnas liigvee tõttu enam masinat ei kandnud.
Nüüd on ta järjest keskkonnaametnike poole pöördunud, tänu millele on ka piirkonna jahimehed tammisid lõhkumas käinud.
Tänavu kevadel said jahimehed loa kaks tammi ära lõhkuda, kolmandat ei tohtinud puutuda, kuna selle taga kudesid kobrastest üle ujutatud metsamaale ilmunud tiigikonnad, kes on kolmanda kategooria kaitsealune liik.
Lootusetu olukord
“Ma maksan endiselt maksu metsamaa, mitte soo eest, aga selline tunne on, nagu mind ei peetakski Eesti kodanikuks,” ütles Jaan Matto, kibedus hääles.
Koprakahjud on kasvanud suuremaks nii kuivava metsa arvelt kui ka seetõttu, et metsale enam ligi ei pääse. “Olukord on ikka üsna hull ja lootusetu,” nentis Matto.
Metsakahju on küll hinnatud, aga paraku pole mehel sellega midagi peale hakata. Kaks aastat tagasi oli Mattol veel plaan jahimeestelt kahjud sisse nõuda.
Erametsaliit aitas nõu küsida OÜ Keskkonnaõiguselt, kes leidis, et kohtusse pöördumiseks pole siiski õiguslikku alust. See oleks olnud, kui jahimeeste jahipiirkonna kasutusloas oleks fikseeritud, kui palju seal maksimaalselt kop-
raid elada tohiks, aga seda pole Valgamaa Jahi- ja Kalameeste Ühistu Lüllemäe jahipiirkonna loas kirjas.
Jahimeeste kohustused, mis seotud ulukikahjustuste vältimisega, on kasutusloas kirjas nii üldsõnaliselt, et see ei anna alust kohtuhagiks.
Mullu uuris erametsaliit ühelt advokaadibüroolt, kas maaomanikul oleks võimalus Eesti riigilt kohtu kaudu kahjusid nõuda. Vastuseks oli jälle ei. Keskkonnateenistus (nüüd keskkonnaameti regioon) ei ole loomade maksimaalset arvukust märkimata jättes seadusi rikkunud ja ette ei saa heita ka seda, et maaomaniku kahjustusteadetele pole reageeritud.
Kas tõesti kaitseala?
“Lüllemäe jahimehed ei ole väga aktiivsed olnud kobraste tõrjumisega ja samas on tegu piirkonnaga, kuhu isegi siis, kui kõik koprad ära küttida, ilmuvad kohe uued loomad,” tunnistas keskkonnaameti Põlva–Valga–Võru regiooni jahinduse spetsialist Margo Tannik.
Seda soodustavad lähedusse jääv järv ja vetevõrk, mille kaudu Lätimaa noored koprad tulevad järjest Eestisse endale uusi elupaikasid otsima.
Kuna metsa majandamine on võimatu, soovitas Tannik Mattol uurida võimalusi määrata ala hoopis vääriselupaigaks.
Vääriselupaik võimaldaks metsatulust ilma jäänud metsaomanikul mingitki hüvitist saada. Kahjuks ei ole aga tiigikonn nende liikide seas, kes annaks alust vääriselupaika moodustada.
Samas ei välistanud Era-metsakeskuse projektispetsialist Priit Jõeäär, et muutunud metsakooslusest võib kohale minnes juba leida ka vääris-elupaiga päris tunnusliike.
Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna juhataja Taimo Aasma lisas, et kui maaomanikul on tekkinud huvi kaitseala loomise vastu, tuleks tal võtta ühendust keskkonnaametiga, kes korraldab ala loodusväärtuste hindamise.
Jaan Matto arvates näitab kaitsealajutt aga riigi nõrkust — probleemi ei suudeta lahendada ja pakutakse aseainet, mis oma asuala laiendavaid kopraid ju ei peata.
