Kuhu liigud, Eesti kari?
Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu (ETKÜ) loomise aasta on samuti 1993. Kuigi ka varem tegelesid riiklik tõulava ja seemendusjaamad tõuaretusega, said need tegutseda vaid Nõukogude Liidu piires ja sõltusid selle eesmärkidest.
Nõukogude Liidu kokkuvarisemine tõi probleemid, millest suurim oli Vene turu äralangemise tõttu tekkinud rahanappus ja lehmade arv langes. “Olime tänulikud, et inimesed üldse lehmi pidasid,” ütleb ETKÜ juhatuse esimees Tanel Bulitko.
Tuli luua uued kontaktid Euroopa suunal. See tähendas ligipääsu maailmatasemel aretusmaterjalile – pullidele, spermale ja embrüotele. Selleks, et tegevus Euroopa tasemel toimima saada, alustati oma tingimuste – pullikasvatuse, sperma varumise ja säilitamise – vastavusse viimist Euroopa nõuetega. Eesti spermatootmine sai ELi tunnustuse kaks aastat enne ühinemist.
Piimatoodang ja tervis
Piimatoodangu tõus on kaasa toonud uued probleemid. Esimene on see, et lehmad püsivad vähe karjas. Keskmine karjaspüsimine on 2,5 laktatsiooni ringis, samas kui uurimused tõestavad, et piima väljalüps ning selle rasva- ja valgusisaldus hakkab tõusma alles alates kolmandast lüpsiperioodist.
Suurenenud on somaatiliste rakkude arv piimas ja udarapõletikud. Kuigi praeguseks on tehtud palju uurimisi ning udara tervisest teatakse hulga rohkem kui kakskümmend aastat tagasi, on mastiit ikka lehmade väljamineku suurim põhjus.
Reegel on, et lehmalt tuleb saada aastas üks vasikas. Praegu on aga holsteini lehmade keskmine poegimisvahemik jõudluskontrolli andmetel 427 päeva. Kõrge toodanguga lehmad ei indle, ei näita inda välja või ei tiinestu.
Palju läheb lehmi karjast välja jalahaiguste tõttu. Tootlikkuse suurenedes tõuseb lehma kehakaal, aga kui aretuses pööratakse tähelepanu vaid piimatoodangu suurusele ja sellega seoses ka lehma enda suurusele, ent mitte jalgadele, ongi haigused käes.
Osa loomaarste on viidanud põhjusena ka sellele, et lehmad ei käi enam koplis, s.t et hoolimata vabapidamisest kõnnivad lehmad vähem kui vanasti. Ka vabalaudas läga sees kõndimine kahjustab jalgade tervist.
Kui aastakümneid rõhuti ainult piimatoodangu tõusule ja loomapidajad valisid oma karjale seemenduspulle üksnes selle järgi, kui palju nende tütred piima annavad, siis praeguseks on aretussuunad muutunud.
Uued aretuseesmärgid
Algul anti pullidele hindeid tütarde piimatoodangu alusel. Muud tunnused – somaatilised rakud piimas, udar, jalad, karjaspüsimine jne – polnud olulised. Edasi hakati rõhku panema lehma välimikule ja udara tervisele.
“Umbes 15 aastat tagasi hakkas Taani esimesena rääkima funktsionaalsetest tunnustest,” tutvustab Bulitko aretussuundade muutumist. “Lisaks piimatoodangule hakati seal vaatama lehma kasutus-iga ja sigivust.”
Asuti jälgima, milline on lehmade tervis ning mitu laktatsiooni ta karjas püsib. Sigivuse osas muutus tähtsaks see, kui kiiresti hakkab lehm pärast poegimist indlema ning tiineks jääb. Eesmärgiks sai, et poegimisvahemik ei ületaks 400 päeva.
Järgmine hüpe oli suguselekteeritud sperma kasutuselevõtt, mis algas 2003.–2004. aastal ning on nüüdseks tippkarjades levinud. Kuna see on kallim, on suguselekteeritud sperma kasutamine tihedalt seotud lehma tiinestumisega.
Viimastel aastatel on veiste aretuses päevakorrale tõusnud genoomselektsiooni teema. Teadlased on kindlaks teinud, et juba väikese vasika DNAd analüüsides saab 70% ulatuses ette teada, milline loom temast tuleb. DNA alusel võib prognoosida piimatoodangut, somaatilisi rakke, valku, rasva, tervisetunnuseid. Selleks on loodud uurimisasutus Euro-genoom, mis hakkab tulevikus tegema DNA-analüüse üle Euroopa.
Järjest rohkem on hakatud rääkima piimatootmise tasuvusest. Ka sellega tegi algust Taani. Seal on teravama tähelepanu alla võetud söödakulud, masinakulud, ravimikulud jne ning üritatakse leida võimalikult odavam vahekord lehma piimatoodangu ning sellele minevate kulude vahel. Võib-olla toob just see lähiaastatel kaasa põhimõttelised muutused suhtumises piimatootmisse ja valdavaks lähtepunktiks saab ökonoomika, mitte piimatoodangu suurus.
