Kuhu on jäänud agronoomid?

"Agronoomina mind 30 aastat tagasi tööle võeti ja selleks ma jään!" vastas üks põllumees hiljuti küsimusele oma ametinimetuse kohta. See mees on oma kursuse 34 poisist ainus, kes agronoomitööd teeb!

Sama pilt valitseb maaülikooli agronoomina lõpetanute hulgas - seda tööd teeb vähem kui pool diplomi saanuist. 

Kui majandid lagunesid ja töökohad kadusid, läksid agronoomid kes autosid tooma, kes maakütet panema, kes palkmaju ehitama. 

Seetõttu on nüüd nii, et ametikoolides õpetatakse põllumajandust ning maaülikoolis põllumajandussaaduste tootmist ja turustamist. Agronoomide õpetamine lõppes juba kümmekond aastat tagasi.

Praegu on põllumajandussektor muutunud ning teraviljakasvatus püsib tõusulainel. Selle olulisim põhjus on viljahinnad. 

Lisaks on tekkinud hulk noori viljakasvatajaid. Ühelt poolt pakub viljakasvatus piisavalt vabadust ning aega pere jaoks, teisalt tänu uuenevale tehnikale, sortidele, maaharimisvõtetele huvitavaid väljakutseid.

Lisaksin siia ka viljelusvõistluse, mis on päevavalgele toonud vähemalt poolsada põllumeest, kes oma teadmiste ja tulemuste poolest on tippagronoomid. 

On viimane aeg, et agronoom saaks oma õige nime tagasi. Seda enam et agronoomiameti juured ulatuvad kaugesse minevikku. See pärineb kreekakeelsetest sõnadest - agros ja nomus. Põld ja seadus. 

Umbes tuhat aastat hiljem andis Riia polütehnikum välja agronoomidiplomi Eesti piimakarja aretuse juhtfiguuriks kujunenud Theodor Poolile. Sest toona olid taimekasvatusagronoomid ja loomakasvatusagronoomid. 

Aga alles hiljuti kuulsin ühe põlluharija kibestunud väidet: agronoom on sõimusõna! Minu meelest on agronoom kiidusõna.