Kasvava metsa ja sellest saadud metsamaterjali mõõtmise eripärasid käsitles eelmises Metsalehes Eesti Maaülikooli õppejõud Allan Sims, kes selgitas tihumeetrite “kadumist” prognoosimise metoodikast lähtudes.

Sadamas või saeveskis võivad asjad aga olla korraldatud teisiti, mistõttu tahaks ilmunut täiendada.

Kavas on lubatud viga

Kasvava metsa takseerimine on tegevus, mida tehakse enne, kui metsaomanikule metsamajanduskava koostatakse. Seda teeb vastava tegevusloaga spetsialist ehk metsakorraldaja keskkonnaministri kinnitatud “Metsa korraldamise juhendis” kehtestatud reeglite järgi silmamõõduliselt.

See tähendab, et puistuelementide oluliste tunnuste, näiteks kõrguse, diameetri või rinnaspindala määramisel ta küll kasutab mõõteriista, kuid lõpuks kirja pandud puistu takseerkirjeldus on siiski silmamõõdulise takseerimise tulemus ja lubatud veaprotsendid seetõttu üsna suured.

Nii tohib metsakorraldaja näiteks kõrguse ja diameetri määramisel eksida kuni 10%, metsakavasse kirja pandud tagavara määramisel keskealise ja vanema metsa puhul kuni 20% ja noorema metsa puhul lausa 30%.

Prognoos ja mõõtmine

Kasvava metsa mõõtmine on takseerimisest täpsem – kõikide eraldisel kasvavate puude dia-meeter mõõdetakse üle ning prognoositakse väljatulevate palkide, peenpalkide, paberipuidu ja jäätmete maht. Seda on otstarbekas ette võtta enne metsa müümist ja tegevuse mõte seisneb selles, et saada kasvava metsa tagavara teada täpsemalt kui metsamajandamiskavas on hinnatud.

Kui tehakse prognoosi, mida kirjeldas Allan Sims, on aluseks kasvava metsa mahutabelid ja metoodika, mida on põhjalikult kirjeldatud 2004. aastal ilmunud väljaandes “Metsa hindamine”, autoriteks Jüri Jänes ja Allar Padari.

Prognoosimisel eeldatakse, et metsa ülestöötamisel valmistatakse teatud mõõtude ja tunnustega sortimente, näiteks palkide pikkuseks on prognoositud 3,1 m.

Samuti on prognoosi eelduseks, et sortimente mõõdetakse teatud kindlal viisil.

Tegelikus elus metsaomanik või ülestöötaja lõikab aga sellises pikkuses metsamaterjali, nagu töötlejad osta soovivad. Ja soovivad nad ikka pikemaid kui 3,1 m.

Nagu pikkuste puhul võib prognoos ja tegelik elu olla erinev, nii võib oluliselt erineda ka metsamaterjali mõõtmine sellest, mida prognoosimisel ette kujutati.

Ainukesed nõuded

Erinevalt mõnest meie naaberriigist ei tee Eesti seadused metsamaterjali kokkuostjale ettekirjutusi, kuidas mõõtmine peab toimuma.

Metsaomanike kui puidumüügitehingute nõrgema osapoole eestvõttel alustati seetõttu 2003. aastal puidumõõtmise praktika parandamiseks koostööd, kus ühise laua taha istusid Eesti Erametsaliit, Eesti Metsatööstuse Liit, Eesti Maaülikool, RMK ja keskkonnaministeerium.

Eesmärgiks võeti ühtsete ja meile sobivate meetodite väljatöötamine, et tagada mõõtmistulemuste täpsus ja usaldusväärsus.

Samad organisatsioonid asutasid 2004. aasta aprillis ühiskondlikus liinis tegutseva puidumõõtmise ümarlaua. See on koostöökogu, mis seadis eesmärgiks kindlaks määrata mõõtmise ühised põhimõtted ja kaasa aidata puidu mõõtmispraktika parandamisele.

Ümarlaua kodulehe leiab aadressil http://puidumootmine.emu.ee/.

Puidumõõtmise ümarlaua ette valmistatud materjalid said aluseks keskkonnaministri määrusele nr 64 (15.11.2006).

See on praegu ainus dokument, mis riiklikul tasemel puidumõõtmist reguleerib, sätestades nõuded ja meetodid puiduga tehtavate tehingute sooritamisel.

Määruses kirjeldatud nõuded kehtivad, kui ostja ja müüja ei ole kirjalikult kokku leppinud mõne muu mõõtmismeetodi kasutamises.

Tegelikkuse uuring

2011. aastal korraldas ümarlaud puidutööstusettevõtete seas küsitluse, et selgitada välja, milline on tegelikult toimiv mõõtmispraktika ümarpalkide vastuvõtul ja millised on kitsaskohad.

Küsitlus hõlmas nii suurettevõtteid kui ka väiksemaid, nii okas- kui lehtpuupalgi töötlejaid.

Tulemused kinnitavad, et ka nendes väiksemates ettevõtetes, kus palke mõõdetakse vanaisade kombel mõõdulinti või tollipulka kasutades, mõõdetakse palgi diameeter peamiselt kahe mõõtmise aritmeetilise keskmisena.

Enamik Eestis raiutavast ja töödeldavast okaspuupalgist jõuab aga suurtesse saeveskitesse, kus mõõtmine toimub mõõtmisliinidel.

Elektroonika ja laserikiired mõõdavad palgi peenema otsa diameetri paljude mõõtmiste keskmisena, mitte ei otsi palgi väikseimat läbimõõtu.

Ka puidu mõõtmist käsitlevad väljaanded (teemat käsitleb muu hulgas maaülikooli õppejõudude koostatud ülipõhjalik “Metsamajanduse alused”) kinnitavad, et palgi läbimõõt mõõdetakse kas juhuslikus suunas risti palgi pikiteljega või suurima ja vähima läbimõõdu aritmeetilise keskmisena, mis ümardatakse täissentimeetriteks harilikul viisil.

Seega ei ole tegelikult mõõteviga palkide mõõtmisel alati ühesuunaline ja allapoole.

Eripalgeline koefitsient

Paberipuidu ja küttepuidu koguse määramine käib ostuplatsidel virnatäiuse koefitsiendi abil.

Koefitsiendi määramine on väga mitmepalgeline ja keeruline maailm.

Nüansse ja erinevusi on nii palju, et seekord räägiks näitena ainult ühest aspektist, koorest. Paberi tootmiseks koor ei sobi, kuna sisaldab vähe tselluloosi ja rohkesti lisaaineid.

Seetõttu paberipuidunotid enne keemilist töötlemist kooritakse ja paberi tootmiseks kokku ostetud paberipuidu kogusest arvestatakse koor maha.

Küttepuiduga on keerulisem. Ajast aega on kütet kodustes tingimustes halgudeks lõhutud ja kasutatud, ilma et keegi võtaks vaevaks halgusid enne koldesse ladumist koorida.

Sel poleks mõtetki, kuna koorel on küllalt kütteväärtust, et sooja andmiseks sobida.

Seega käsitlevad mitu väljaannet küttepuidu mahu määramist koos koorega ehk koefitsiendi määramisel pole koore parandit maha lahutatud.

Kas tegelikult ka nii on, peaks iga tehingu puhul üle küsima, et pärast poleks põhjust pettuda. Näiteks RMK müüdava küttepuidu kogusest arvestatakse koor maha sarnaselt paberipuiduga ja kooreta puidu hind on selle võrra kõrgem.

Vt ka: Allan Sims,
“Kuhu tihumeetrid kaovad?”, ML, 23. veebruar