Kui kaob mesindus, pidavat kaduma ka inimene
Hetkel on jälle iga päev päevakorral põldude pritsimine. Mesinikud on hirmul ja valvavad mürgipritside tulekuid, pritsijad vaidlevad, et nende eeskirjad tolmeldajate kaitset ei nõua.
See "lehmakauplemine" põldude mürgitamise pärast on kestnud juba 15 aastat. On selge, et taimekaitsetööd on ka üheks mesilasperede viletsa talvitumise peapõhjuseks.
Mürgitajatel on eeskirjades olemas nõuded tuule tugevuse ja õhutemperatuuri kohta, õitsvaid põlde ei tohi pritsida jne. Aga jäätmaale võib mürgipritsi jäägid laiali uhada iga kell, mis sest , et seal sajad meetaimed kasvavad.
Kannatab kõik elav
N Liidu aegadel kehtis klausel, et taimekaitsetöid võib teha pärast kasulike putukate lennu lõppu. Seda tänapäeval ei tunnistata. Mürgipritsid sõidavad emadepäevast alates päise päeva ajal suvi läbi. Õitsvat hiirekõrva või ristõielisi taimi õitsejateks ei tunnistata.
Käivad küll läbirääkimised suurpõllumeeste ja mesinike vahel, et määrusi-seadusi taimekaitsetööde asjus muuta 2011. aasta kevadel, kuid elavale loodusele tähendab see veel ühte tapvat suve.
N Liidu ajal uuris majandi agronoom, kus mesilagrupid asuvad, et sinna lähedale liblikõieliste seemnepõldu külvata. Nüüd ütleb põlluühistu agronoom, et ega ta ei saa mürgitajat pärast tööaega pritsima sundida, olgugi, et ümbruskonnas on kümme mesilasperede pidajat. Paljudes riikides on loomulik, et kui näed rüpsi-rapsipõldu, on seal ka mesilagrupp kohe olemas, meil mõte sinna suunda ei jõuagi.
Taanis on mürgitamine lubatud alates päikeseloojangust, Soomes õhtul kella kümnest öösel kella kolmeni. Meil käib "lehmakauplemine" edasi, et kes peab keda hoiatama, kas mürgitaja mesinikku või mesinik mürgitajat.
Just paaril viimasel aastal on hakatud maid (jäätmaid) intensiivselt harima Roundupiga. Ju on mürk odavam kui kütus või muud põllutehnikakulud. Seetõttu kannatavad mesilased ja mesinikud, aga see isegi ei ole kõige suurem probleem. Asi on selles, et hävitatakse kergekäeliselt ka mullas elavaid mullavalmistajaid, kannatab kogu putukate maailm, roomajad, siilid, linnud jne.
Nii on põldudest järele jäänud mineraalmaa, kus ilma rohke mineraalväetiseta midagi ei kasvagi. Missuguse maailma jätame oma lastele? Mullavalmistajad taastuvad alles 20-30 aasta pärast, kui üks kord on mürgipritsiga üle põllu sõidetud. Nad suudavad muide saja aasta jooksul meile vaid ühe millimeetri huumust juurde kinkida.
Pärast seda, kui mesinikud nende muredega käisid põllumajandusministri jutul, organiseeris ministeerium elava looduse kaitsmise nimel väga kiiresti põldurite ja mesinike kohtumise, aga sellel ei olnud tulemust.
Mesinikust on tehtud kurjategija
Asjad on sealmaal, et mesinikest on saanud nüüd kurjategijad. Kel 15 mesilasperet ja üle selle, peab teavitama kohalikku veterinaarametit. See tähendab ühtlasi, et sellest hetkest hakkab ameti esindaja kontrollima:
- Kas mesinikul on kehtiv tervisetõend.
- Kas on veeproov, mis näitab, kas kasutatav vesi vastab joogivee nõuetele
- Kas on sööda-arve, et oleks näha, kust osteti suhkur.
- Kas on meeproov tehtud.
- Kas mesinik peab ikka mesilapäevikut.
- Kas peetakse arvestust vurritatud mee ja müüdud mee üle.
- Kas peetakse arvestus ravimite üle, mida on kasutatud
- Kas on olemas enesekontrolliplaan
- Kas mesi on villitud toidutaarasse.
- Kas etikett vastab seadustele.
- Kas ruumid, kus toimub mee käitlemine, on pestavad.
- Kas kõige kohta on olemas dokumendid, mida tuleb säilitada 3 aastat.
Kuid mesindus ise on elu teise poole filosoofia. Mesinike keskmine vanus on kõrge. Need väärikad külamesinikud, tänu kellele on ümbruskonna aiad lookas, metsad marjarikkad, seemnepõllud tuumakad, kelle ettevõtlus ei reosta, ei tekita prahti... Just neist on korraga saanud kurjategijad, kuna nad ei ole tahtnud oma olemasolust riiki teavitada. Nad ei suuda alluda riigi nõuetele.
Nüüd on neil lisaks kohustus registreerida oma mesila äsjakäivitatud registris. Nõue kehtib kõigile, olgu mesilasperesid kas või üksainus. Kuna inimesed ei taha valetada oma mesilasperede arvu, on tekitatud sel maailma helgemail ja loodusele vajalikul alal suur segadus... n. ö. mesinduse metsavendlus.
Praegune põllumajandusminister on küll öelnud, et Eesti seadused ei saa olla rangemad kui EL seadused. Kuid eelmiste ministrite ajal on põllumajandusministeerium läbi lasknud traditsioonilist/loomulikku mesindust, külaelu hävitavad nõuded, mis paljudes EL riikides kehtivad vaid siis, kui mesinik toodab mett rohkem kui neli tonni.
Pole järelkasvu
Pole ime, et niimoodi koheldud valdkond ei meelita nooremat põlve. Endiste kolhoosi- ja metsamajandite aegne tugev mesinikepõlvkond hakkab lahkuma, kuid uusi alustavaid mesinikke peale ei tule.
Eesti mesindus võib nii hääbuda. Ainult harrastusmesindusel ei saa Eesti mesindus püsida. On vaja ka riigi palgal olevaid mesindustöötajaid, mesindusarsti jne. Hetkel on riigi ainus roll mesinduse vallas olla karistaja ja trahvija.
Kui kohtusime põllumajandusministriga, oli ka häid üllatusi. Näiteks mesilaste tõuparanduse pool. Mesindus on plaanis lülitada riigi tõuaretuse programmi ja varsti on võimalik kõigil mesinikel viia oma mesilasemasid tõumesilatesse paaruma, nagu seda tehakse Norras, Taanis jne.
Teine hea uudis, et põllumajandusministeerium tahab leida võimalused mesilasperede kindlustamiseks. Seda ei ole võimalik olnud teha enam viimased 13 aastat, kuni kindlustusfirma LEKS veel peresid kindlustas.
Põllumajandusministeerium lubas abiks olla ka sügisel Mesindusfoorumi korraldamisel.
Kas jõuame Eesti mesinduse päästa?
