Kui kulukas on hobusepidamine?
Talvel, kui hobused on suurema osa päevast tallis, on kulud suuremad, eelarve planeerimisel tuleb arvestada nii heina, lisasööda kui allapanuga. Juhul kui on olemas heinamaa ja võimalus heina teha, on igakuised väljaminekud ka talvel väiksemad, ehkki paljud tallipidajad leiavad, et heina sisseostmine tuleb odavam, kui ise vaeva näha ja heinateoks vajalikku tehnikat omada või rentida.
Kadi Lepiku hinnangul võiks talve peale arvestada umbes 3,5 tonni heina hobuse kohta. “See arvestus on tehtud varuga, sest kunagi ei tea, kui pikk on talv ja millal hobused taas välja saavad. Muidugi ei tea ette ka seda, missugune on suvi ja milliseks kujuneb järgmisel aastal heina hind,” ütleb Kadi.
Heinale lisaks
Kui hobused on suvel ööpäev läbi õues ning neid ei kasutata aktiivselt spordi tegemiseks, vajavad nad lisaks ainult vett ja soola. Aga kui hobused teevad sporti, vajavad nad ka suvel lisasööta ning see on omaette kuluartikkel, mis sõltub lisasööda kogustest ning sellest, kas lisasöödana kasutatakse üksnes kaera või ka müslisid ja graanuleid.
Kadi hobused said talvel Havensi lisasööta, mille üks kott maksab 16 eurot ja kaalub 25 kilo. Ühe hobuse kohta anti päevas lisasööta 2 kilo.
Lille tallis kasutati alguses allapanuks saepuru, aga kuna seda oli väga raske saada, mindi peagi üle turbale – turbaraba oli lähedal ja lahtise turba kuupmeeter maksab 8 eurot. 10 kuupmeetrist jätkus kahele hobusele viieks kuuks.
Kord aastas tuleb hobuseid vaktsineerida ning kaks korda aastas teha ussikuuri. Ussirohi maksab ühe hobuse kohta orienteeruvalt 15 eurot annus, vaktsiin veidi rohkem, ca 20 eurot üks kord.
Veterinaarist tihemini on aga tallis vaja seppa. See sõltub hobuse kapjade kasvust, kuid üldiselt kord kahe kuu jooksul. Kui hobustel raudu ei kasutata, tuleb kapju vaid värkida ning selle maksumus hobuse kohta on olenevalt sepa hinnakirjast 12–15 euro ringis. Rautamine on aga kallim, 40–50 eurot hobuse kohta.
Seega maksab ühe hobuse pidamine kodutallis 50–100 eurot kuus olenevalt sellest, mis hinnaga allapanu ja hein hangitakse ning hobusele antavast lisasöödast.
Ajaressurss
Rahaline pool ei ole hobuse pidamisel siiski kõige olulisem, sest nagu iga koduloom, nõuab ka hobune omanikult aega ning hoolt. Kadi kodutallis oli algul viis hobust, aga kui perenaine läks täiskohaga tööle, jäeti alles kaks. Lapse ja töö kõrvalt poleks jõud rohkemast üle käinud. Kaht hobust täiskohaga töö kõrvalt pidada on Kadi arvates täiesti võimalik. “Muidugi peab inimene enne endale selgeks tegema selle, et see vajab siiski täielikku pühendumist, sest loomad tahavad iga päev kindlatel kellaaegadel süüa ja liikuda. Minu päev algab kell 5.50 tallis hobuseid söötes. Pärast seda sõidan 42 kilomeetrit Tallinna tööle. Õhtul lähen esimese asjana taas talli, viin hobused õue liikuma ja lähen ise bokse puhastama,” selgitab Kadi.
Sellest hoolimata leiab ta, et tema ei ela hobuste, vaid hobused tema järgi. “Ei juhtu mitte midagi, kui hobused mõnikord minu tegemiste tõttu tunni võrra hiljem süüa ja välja saavad. Muidugi on teine lugu, kui tekib soov reisile minna. Siis tuleb ikkagi mõni hea inimene end asendama leida,” selgitab Kadi.
Hobuseinimeseks sünnitakse
Kadi arvab, et hobuseinimeseks sünnitakse, mitte ei õpita. “Kindlasti on võimalik see kiiks või hobusepisik ka mõnest tallist või ratsutamistrennist saada, kuid mina leian, et mul oli see juba sündides küljes,” arvab Lille talli perenaine ning leiab, et koduseks hobusepidamiseks ei ole eraldi haridust vaja ja kooli minema selleks ei pea.
“Hea kui keegi oleks toeks küsimuste, murede ja probleemide tekkimisel, sest kodutallis hobust pidada või üüritallis hobust omada on kaks täiesti eri asja. Kindlasti sõltub see ka fanatismist. Kui mina mõnda asja ei tea, siis loen ja uurin selle kohta kohe internetist. Samuti on soovitatav luua head suhted mõne kogemustega hobusekasvatajaga, kelle poole võid pöörduda iga rumala küsimusega. Ja võimatut pole midagi,” julgustab Kadi kõiki, kel on mõtted hobuse võtmise suunas liikunud.
Ta lisab, et ka teda pole keegi õpetanud, ikka ise õppis, ja kogemused tulevad aastatega. Kõik kogemustega hobusepidajad on valmis aitama ja üksteist toetama – nii nõu kui jõuga. “Ja kui tahtmine on suur, siis hobuse pidamine kodutallis ei jää kindlasti teadmiste taha,” ütleb Kadi lõpetuseks.
Igal juhul tuleks planeerida nii, et hobused saaksid võimalikult palju õues olla – et neil oleks koht, kus vabalt liikuda. Pigem tuleks püüda teha suuremaid kopleid, kui et leppida väikestega. Kui koplid on väikesed, peab liikumise vajakajäämist kompenseerima piisavate ratsa- ja/või kordetreeningutega. Põhiline asjaolu, millest hobuse võtmisel või võtmata jätmisel lähtuda, on aga see, kui suur on enda soov hobustega tegelda. “Minule annavad mu hobused meeletult palju head enesetunnet ja olemist. Nad laevad mu patareisid. See ongi põhiline,” arvab Kadi, lisades, et siiski tuleb otsus hoolikalt läbi mõelda.
